Kreator Rock Cafes- poolmaraton olümpiatempos.
Pühapäeva õhtul tuli seada oma sammud rokikohviku poole harjumatult varakult, sest esimene bänd pidi alustama juba kell 19. Minu mõttekaaslasi, kes tahtsid võtta sellest kontsertiõhtust kõik, mis võtta andis oli umbes sadakond.
Emergency Gate
Saksamaalt pärit muusika invasiooni alustas Emergency Gate. Kui tihti on pärisbändide soojendusesinejate viga minu arvates vähene eneseusk, siis seekord ei saanud sellist suhtumist panna süüks ühelegi esinejale. Kõik, kes lavale astusid, andsid endast 120%, või rohkem. Publikul oli tükk tegemist, et ette antud tempoga kaasas püsida. Emergency Gate jaoks oli lava selgelt liiga kitsas, mis tipneski sellega, et laulja ühel hetkel põrandale hüppas ning publikule veidi lähemale läks. Esimese hooga tekitas see publikus vaimustust, joostes oma vastleitud iidolit katsuma. See vaimustus aga kadus publikul kiiremini, kui laulja oma kohale laval tagasi ronida jõudis. Veidi ajas ette rutates tasub ära mainida, et tõenäoliselt on just EG see bänd, kelle plaati ma oma autos kuulata tahaks. Nii saaks ehk ka mõnedest sõnadest aru, mida ta laulis. Kontserti ajal oli see ääretult raske, kuna laulja heli oli timmitud hästi kostma karjumise ajal, samas, kui puhast vokaali ei olnud muu bändi taustalt pea üldse kuulda Pärast EG esinemist küsisin sõbralt, et ei tea, kes need olid, sain vastuseks, et Caliban. Kindel või? No muidugi- ma olen ju nende kontsertil varem käinud, pealegi oli trummidelgi kirjas „Caliban”. Nii saigi märkmikusse kirja, et esimesena esines Caliban.
Eluveitie lavaletulek haaras minu tähelepanu juba nende soundcheki ajal, kuna lavale ilmusid pillid, mida liiga tihti metal-bändide arsenalis ei näe. Frontmani kasutatavas keelpillis tundsin ära mandoliini suhgulase, mis hilisemal kontrollimisel osutus mandoolaks. Järgnes viiul. Suurimat hämmingut tekitas aga pill, millele ma ei osanud siis nime anda ja ka lühikese interneti otsingu järel olen veidi kimbatuses senini. Tegu oli keelpilliga, mida vändati. Esialgu tahtsin öelda, et väntorel, aga see pill on ju teistsugune. Sugulane ehk? Bändi kodulehe andmeil on selle pilli nimi “Hurdy-gurdy” Novello Classico. No vot siis.
Kui band alustas oli kiirelt selge, et ka nemad ei olnud tulnud mütsiga lööma. Helid, mis lavalt kostsid, olid minu jaoks selles kontekstis uudsed, samas tuttavad. Tänu flöötidele ning vilepillidele tulid slime ette pildid rohustest mägede nälvadest. Väga palju ma ei eksinudki, kuna Eluveitie tuli Sveitsist. Ühel hetkel tekkis mul tõsine segadus, määratlemaks, kes parajasti sooleerib? Viiul, kitarr või siis see vändaga pill. Kuuldavat heli olid võimelised tekitama mõlemad esmanimetatud, aga õigeks vastuseks osutus viimane. Meie mail tuntumates bändidest annab parimini tõmmata paraleele tõenäoliselt Metsatölluga, selle erinevusega, et meie mehed on palju sõjakamad. Ühisteks märksandeks maalähedus ning folkpillide kasutamine metalis. See, millest Eluveitie laulis, jäi mulle selgusetuks. Aus olla, siisma isegi ei saand täpselt aru, mis keeles nad laulsid. Kommi saadan helimehele. Nende plaati ma autos kuulata ei viitsiks.
Caliban
Kui kontserti algusest oli öödas tubli 3 tundi, alustas õhtu kolmas esineja. Lava ees pilti tehes kuulsin, kuidas laulja ütles “We are Caliban” Mõtlesin, et palju neid sama nimega bände olla ei saa, vaevalt et band ise oma nime ära unustab või lavalt suisa valetaks. Järelikult ajas sõber mulle pada- Thakns, mate! Ah see siis ongi metal-core, mõtlesin endamisi. Noh, pole paha, aga autos plaadimängijasse neid väga ei pistaks. Kontserti edenedes tabas mind meeldiv äratundmine- Fear Factory. Nimelt oli lisaks lauljale asunud vokaaliosa toetama ka kitarrist, kelle häälepaeltest väljus FF-ga äärmiselt sarnane vokaal. FF mulle meeldib, mistõttu ka see äratundmine oli südantsoojendav. Olümpia kestis, Caliban andis kütet ning public küttis kaasa. Oma kadund mälu pingutades ei suuda ma meenutada, kas Devildriver ka Hollyvoodis tegi wall-of-death’i või mitte. Caliban selle igaljuhul korraldas: publik aeti saalis kahte viirgu paigale, eesmärgiga muusika alates üksteise pihta endid sodiks joosta.
Pärast Calibani publiku hulgas ringi käies kuulsin kahte hevikat: “Kuradi kõvad bändid on kõik olnud” “On jah, ja polegi nii palju inimesi ammu RC-s näinud” Kuigi ma eenast hevikaks ei pea, nõusutn mõlemaga. Iga seniesinenud bändi pärast oleks tasunud oma kere RockCafesse vedada. Ja õhtu nael oli veel olemata.
Kreator
Kreatori ajal vabastati lava ülearusest kolast, mis 2/3 eelmistest bändidest tõsiselt ahistas. Kui Eluveitie lavaline olek ei andudki lootust, et keegi neist väga ringi armastaks karata, siis nii Emergency Gate, kui ka Caliban oleks tahtnud lavale kõvasti tegutsemisruumi juurde saada.
Kreatori esinemise alguseks olin ma juba päris väsinud. Ikkagi juba 4 tundi valju muusikat, enamasti püsti seismist ning fotokaga võimlemist. Peaesineja oli jõudnud minu jaoks märkamatult oma neljanda looni, mõtlesin omi mõtteid, et polegi ühtegi üllatust õhtu jooksul olnud. Järgmisena kuulsin publikut skandeerimas “Kre-a-tor-Kre-a-tor!”
Ohohh, eriti uhke nipp- mehed pidavat laval olema 2 tunni kanti, aga pärast neljandat lugu lasevad ennast juba lavale tagasi kutsuda. Järgmisena märkasin, kuidas trummitehnik lidus tuhatnelja rokikohviku ühest otsast teise,käes trumminahk. Mehed olid nii karmilt kuuma andnud, et basstrummi nahk ei pidanud vastu. Selliseid asju ei juhtu just igapäev. Mõned minutid hingetõmbepausi ning täiskäigul edasi. Saali kaugemast paigast vaadetes kangestus minu slime ette Slayeri eelmise aasta kontsert. Kas on asi ainult minus või ongi laulja maneer väga sarnane Tom Arayaga. Õhtul kodus lugedes esimest kontsertijärgset postitust rada7-s selgus, et ma siiski ei olnud ainuke. Kreatorit nimetati suisa “Säästu-Slayeriks” Sellise väitega ma nõustuda ei taha- Slayeriga võrreldes oli Kreator oma publikuga vahetum ning siiram ning Slayer jättisminu arvates enda ja publiku vahele suurema distantsi. Umbes 5 tundi poolmaratoni jooksmist oli minu jaoks piir. Kreator jäi minust lavale müristama, aga usutavasti mitte kauaks, sest minu lahkumise hetkel esitasid nad kolmandat lisalugu.
Koju sõites tuli raadiost Metallica- The Unfogiven. See alguse käik vist siiski ei ole lihtsalt Am-C vaid veidi teistmoodi… vist. Peab otsima ja katsetama. Väsitav õhtu oli.
vaata ka galeriid: http://backsteidz.com/?p=66
Tänud: BEM Agency
