Opeth: teise päeva muusika?

Mikael Åkerfeldt

Esmaspäeva õhtu ei erinenud esmapilgul minu jaoks palju eelmisest õhtust. Umbes kell 7 ruttasin taas Sossi mäest üles, RockCafe poole.  Juba kaugelt näis, et tänaõhtune esineja Opeth, oli kohale kutsunud rohkem kuulajaid, kui möödundõhtune Kreator oma saatjaskonnaga. Sissepääsu sabas arutasid minu selja taga seisvad mehed:

- “Siin oli eile kah vist mingi kontsert”

-  “Tundub nii. Kreator” luges teine seinal rippuvalt plakatilt.

- “Huvitav, mis muusikat nad teevad?”

- “Ei tea. Metalit vist.”

No ei jõua raskemuusika austaja ka kõigi Eestis käivate bändidega kursis olla. Seda meeldivam on tõdeda, et meie maile jõuab niivõrd laia muusikastiilide ampluaaga bände, mida keskmine inimene tänavalt lihtsalt mürinamuusikaks nimetab.

Pool tundi enne kontserti algust küsis Gun minu käest, palju inimesi veel väljas oli- ehk peaks algust veidi edasi lükkama? Kontsert algaski lubatud 20.30 asemel 10 minutit hiljem. Kuna pildistada oli lubatud 2 laulu, tavapärase 3 asemel, aga Opeth tuntud pikkade lugude esitajana, pakkus huvi, et kaua lõpuks pildistada saab. Ajaliselt siis. Esimene laul sai läbi, möödunud oli 10 minutit, astus minu juurde turva, ja palus lahkuda. “2 lugu oli ju lubatud??!!” “Mis see oli 1 lugu või?!” Mis teha- proge-metal. Teise laulu lõppedes oli möödunud kontserti algusest umbes 20 minutit

Fredrik Åkesson

Edasi oli aeg ennast muusikaliselt harida ning lasta meeled valla, et progresiivse metali nüanssidest aru saada. Proge on minu jaoks jäänud veidi kaugeks. Tean, et selles muusikalaadis põimitakse ühe pala sisse justkui mitu kihti, mis üksteiseni juhatavad. Opeth kinnitas minu arusaamasid, lauldes ühel hetkel tõrrepõhjast rögisedes, arendes väga kergelt lendlevale viisile.  Käredad kitarririhvid vaheldusid puhaste meloodiakäikudega, mida mängiti tehnilist filigraansust demonstreerides kahel kitarril sünkroonselt. Kontserti 5nda loona kõlanud Creadence’i intro tõi mulle pähe uitmõtte, et kohe algab Prince’i “Purple rain”. No ei tea, kust selline idee pähe tuli, aga no tuli.

Ma ei saa üle ega ümber, võrdlusest möödundõhtuse Kreatori kontsertiga. Pühapäev oli kui raskerelvastuse jõudremonstratsioon. Opeth aga mõjus targa strateegina, kes ilma liigse rinnale tagumiseta publiku lummas. Pealtvaatajate hulgast kuulsin ka kommentari “Ideaalne teise päeva muusika” Kindlasti on Opeth ka väga hea teise päeva muusika, kui kuulata juba mainitud Creadence’t või Hessian Peel’i. Kindlasti ei ole Opethi muusika sedalaadi, mida kuulata tasutaks, kui sõita Tallinnast Tartusse. Õige elamuse ning tunde saab, kui tema muusikasse süveneda, kuulata uuesti ja uuesti.

Esitatud palade vahele pikkis laulja, Mikael Åkerfeldt, sumedahäälselt esitatud humoreski, nimetades ennast kord Rootsi Robbie Williamsiks, siis metali Backstreet Boys ning tutvustas ennast, kui Slim Shady, but not so slim anymore.

Kui kontserti ajal mulle tundus, et kerge distants bändi ning publiku vahel on Opethi puhul omal kohal ning taotluslik, läksid mehed tõeliselt käima alles lisaloo Deliverence ajal. Milleks nad küll nii kaua pidid ootama?

Setlist:

Heir Apparent

Ghost of Perd

Godhead

Leper Affinity

Creadance

Hesian Peel

Closure

Night & Silent

Lotus Eater

—–

Deliverence

vaata ka Opethi galeriid: http://backsteidz.com/?p=121

Tags: Opeth, Prince, proge-metal, Rock Cafe

This entry was posted on Teisipäev, veebruar 24th, 2009 at 11:20 and is filed under minevik. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.