Elektroõhtu ilma bassimeheta
Reede õhtul küsis töökaaslane minu käest, et kas ma laupäeval ka Tapperisse lähen. Ma olin kuulutuselt näinud, et laupäeval seal 2 Norra bändi ja Forgotten Sunrise esinevad. Norraga seostus mul esimese hooga death-metal. Kui vaatasin, et Mortiis on ülesastumas, siis tema välimusega seostasin hoobilt kriiskavaid kurjuseteemalisi tekste. Veidi tegin siiski reasearchi youtubist, ning avastasin, et ehk ei olegi asi üldse nii hull. Apoptygma Berzerk’i “Kambodia” oli mulle raadiostki tuttav ning Mortiis tundus oma maskiga popi radadel käiva trollina veidi naljakaski. Eraldi hämmastust tekitas minus tõik, et need bändid on ka raskema muusika austajate silmis coolid. Et leida vastuseid oma küsimustele võtsin laupäeval jalad selga ning suundusin Tapperisse.
Forgotten Sunrise lõi kohe kiiresti tempo üles. Laulja seisis vaevu paigal ning püüdis oma olemusega ka publikut kaasa haarata. Kahjuks esimese esinejana tal see liiga hästi ei õnnestunud, aga neid selles süüdistada ei saa. Pärast esimest FS-i lugu keegi tarkpea küsis kõva häälega “Mis bänd see on?” Neile meessoost kuulajatele, kellele FS’i muusika väga korda ei leidnud, jagus siiski lavalt vaatamist, kauni klahvpillimängija näol, küllaga. Lisaks üks erinevus Forgotten Sunrise ja keskmise bändi vahel: FS-i ridades ei olnud ei bassimeest ega trummarit..
Minu jaoks õhtu parim esitus oli Mortiis. Kui ennist youtubist vaatasin grimmeeritud aga malbehäälset poplauljat siis Tapperi kontsertil oli see mees kuskil õlut joomas ning esines keegi teine. Juuksed lendasid, attitjuudi oli koormaga ning publik loobiti veega märjaks. Järjest rohkem hakkas mulle tunduma, et see ongi ju selline muusika, mis mängib actionfilmides, näiteks Matrix, XXX vms, kujutatavates ööklubides. Erinevuseks on see, et tavaliselt on need filmi-ööklubid ilmatusuured ning täis poolpaljaid naisi. Kuigi Tapperit külastanute riietus oli ehk kohati veidi napp, jäi poolalastusest palju puudu. Aga see polnudki kõige olulisem. Enne kontserti lugesin Madu poolt kirjutatud nupukest Metroos, et Mortiisi armumiseks oli temal vaja vihmasadu, telki ning järvekallast. Ma arvan, et minul on just vaja tema livet. Kõrvuni ma veel ei ole, aga plaati läheks ostma küll. Ka Mortiisi koosseisu ei kuulunud basskitarri.
Õhtu peaesinejaks oli nimetatud Apoptygma Berzerk, kes varasemalt on Rabarocki lavalaudu tallanud. Kuigi Tapperis neid kaema tulnud publik ei olnud kõige arvukam, siis esinesid nad, kui suurele staadionile. “Are you with me??!!” hüüti lavalt korduvalt. Publik oli nendega. Bänd tegi ka veidi tsirkust, kui ühel hetkel trummar kitarri võttis ning trumme hakkas hoopis nende lavatehnik mängima. Ühest asjast ma aru ei saanud: nimelt oli trummar vasakukäeline, mängis tagurpidi Les Pauli. Arusaamatust tekitab minus see, et kuna mees mängis ainult alumistel keeltel tõusis minus küsimus, et kas tal ikka oli enda jaoks eraldi pill või mängis teise mehe pilliga nii, et keeled oli tema ees tagurpidi- kõige peenem keel kõige üleval. Ma küll veidi kahtlen selle variandi tõesuses aga kui see nii oleks, oleks ikka päris cool trummar neil :p Põhiseti lõpuloo tundsin isegi mina ära: Shine on. Kõik-see-mees laulis kaasa “Shi. Shi-shi-shi shine on…” Ka Mop :p Seejärel läks bänd lavalt minema ning osa publikut lahkus. Helipuldi juures olnud sõber teadis rääkida, et setlisti järgi pidavat 3+2 lisalugu veel tulema. Noh, ehk mängivad ka Kambodia siiski ära. Lisalugude seti mängis bänd juba palju hõredama publiku ees, kui ennist. 3-s lugu sai läbi, bänd tänas, lahkus, tuled pandi põlema ning plaadimuusika hakkas mängima. Kambodiat ei mängitudki. Ahjaa…. ka AB ridadesse ei kuulunud bassimeest. 
Madu says:
märts 9th, 2009
03:02
Noh, ma küll kirjutasin seal nupukeses Mortiisi-usku pööramisest, mitte armumisest, aga ega seal põhimõtteliselt ju suurt vahet polegi.
Y
Küll aga on vahe (ja märksa suurem) sellel muusikal, mida Mortiis praegu teeb ja tollel, mida ta 90ndatel viljeles. Ilmselt pole sa seda kuulnud, sest muidu sa saaksid aru, miks metsal ja äikesel selles kõiges nii oluline roll on. ;o)