Ultima Thule sünnipäev
Viimati nägin Ultima Thulet esinemas eelmisel aastal toimunud Naapurivisa kontsertil. Toonast on eredalt meeles see joovastav tunne, mis mind valdas “Lennelda priiks” kuulates. Kuna UT on vajeldamatult Eestis tehtava kvaliteetmuusika võrdkuju, siis läksin ka seekordsele esinemisele suurte ootustega. Erti, kui võtta arvese, et üles pidi astuma ka Tõnis Mägi. 22. sünnipäeva kontserti oli tulnud kaema päris korralik rahvamass, mis üheltpoolt märgib positiivselt poolelt, kui oluline on Ultima Thule senini ning paneb unustama igapäevased uudised majanduslangusest. Teisalt tähendas minu jaoks seda, et fotoaparaadiga ringi liikuda paras piin. Tegin kiirelt mõned pildid ning seejärel keskendusin kontserti kuulamisele.
Mulle tundub, et UT on iseendast ehk veidi väsinud. Küllap ongi palju nõutud, et nii kaua koos mänginud punt suudaks tuua kuulajateni väga värskeid tuuli. Eriti veel lugudega, mida on paar dekaadi publikule esitatud. Aga publik seda ei oodanudki. Nemad said mida tahtsid: nostalgia taaselustamist ning vanade lemmiklugude elavat esitust. Mis siis, et kohati ei suutnud bänd jooksvalt kokku leppida, kes järgmisena soleerima peaks ning selle asemel ajatäiteks üheskoos rütmi mängiti.
Minu jaoks oli õhtu vaieldamatu staar Tõnis Mägi. Juba tema eelmisest kontsertist saadud positiivne elamus sai reede õhtul rokikohvikus veel hoogu juurde. Kontrastina Riho Sibula vaoshoitud ning sissepoole pööratud maneerile näitas Mäks väga selgelt välja, kui väga ta tahtis publikule esineda ning kuidas ta endast läbivoolavaid noote nautis. Nii minu, kui ka mitme teise pealtkuulaja arvates oli selle kontserti üheks tipphetkeks just Mäksi poolt esitatud “Aed”. Kontserti lõpus, kui Riho Sibul tänas publikut, öeldes siiralt ning omana “Aitüma”, kätles Mäks esireas olnud kuulajaid ning andis edasi eriti siirad tänud.
Enne kontserti lubati, et antakse läbilõige UT loomingust läbi aegades- n.ö “Best of”. Sinna kanti kontsert kiskuski sest ära mängiti pea kõik lood, mida kontsertikülalised teadma pidid, s.h Ilmarine Ja Dvigatel, Lennelda Priiks, lisaloona Liivimaa Pastoraal, Laul kadunud kodust. Siiski jäi minu sõber rahutuks, sest “Mida iganes” taaskord esitamisele ei kuulunud. Tõenäoliselt saame Eesti klassikuid peagi jälle kaeda ning ehk on nad siis veidi paremini kontsertiks ette valmistunud, sest mulle isiklikult jättis reedene kontsert kuidagi ettevalmistamata tunde.
