Soulfly- Rock Cafest A le Coq Arenaks

Viimasel ajal on päris mitmeid huvitavaid artiste nähtud ja kuuldud. Kui Soulfly välja reklaamiti, siis erilisi tundeid see ei tekitanud. Muidugi ma teadsin, mida nad teevad ja kuidas välja näevad. Max Cavalera, Sepultura, Brasiilia – olin neid ju ka varem juhtunud nägema. Raudpolt, et keika saab võimas olema, kuid need olid ka ainsad tunded, mis mus tekkisid. Omajagu sai kahtluseussiga maadeldud, kas ehk midagi targemat teha, aga lõpuks võtsin end ikka kokku ja erinevate asjolude kokkusattumisel ronisin kohale. Justnimelt ronisin, sest üle ja läbi treppidel seisva rahvamassi polnud võimalik teistmoodi lihtsalt saada. Ja õigesti tegin! Ma usun, et kõik need, kes puudusid, peavad kahetsema!

Alustuseks hämmastas mind rahvarohkus. Viimane üritus, kus nii palju rahvast Rock Cafe-s nägin, oli venelaste rokilegend Kipelovi esinemisel. Ja kõik need tuhatkond tegelast hõikusid nüüd kannatamatult bändi lavale. Jalkafännidele ei tekita ilmselt erilisi raskusi ette kujutada hüplevat rahvamassi näpud taeva poole ja röökimas: “Olee, ole-ole-olee, Soulfly, Soulfly!” Võimas! A Le Coq Arena oli täna õhtuks RC-sse ümber kolinud. Ja ega muidugi bänd ka kade polnud, õrritasid publikut mõningate kidrakäikude ja bassi riffidega pimedast lavatagusest. Ja rahvas läks järjest rohkem nõudlikumaks! Lõpuks lendasid poisid lavale ja andsid endast kõik. Kuum jutt jooksis seljast läbi ja pildistamine ununes sootuks, see oli lihtsalt nii muljetavaldav. Ja muidugi kutid ise nagu lavale sündinud, iga liigutus läbi mõeldud ja puhtalt poosetamiseks – vaatake meid, me rokime! Kõik see mees saalis hüppas ja kargas. Ainuke, mis sellest tohuvapohust silma hakkas, oli aeg ajalt üksik käsi rahvapuntrast välja ulatumas krooniseid õllemüüjale sokutamas ja joogi kätte saanud taas kadumas. Higipritsmeid lendas nagu purskaevust, eriti kui esitamisele tuli selline klassika nagu Roots Bloody Roots. Selle peale oli ka viimastel kahtlejatel õnnis nägu ees ja rahulolu saavutatud. Ainuke asi, mille kallal vinguda, selline kontsert peaks ikka vähemalt 3 tundi kestma! Eksju? Tänud BEM Agency-le, kes vaatamata MS-ile (MS=MajandusSurutis) ikka selliste pärlitega lagedale tulevad, mis jälle meelde tuletavad, miks ma üldse rokki ja metalit nii väga armastan! Kummardus.

This entry was posted on Pühapäev, märts 22nd, 2009 at 11:27 and is filed under minevik. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.