Protest The Hero- parim, mis Kanadal pakkuda on?
Reede õhtul leidsin end taas klubist Tapper, kus pidavat tol õhtul maailmatasemel metal-coret kuulda saama. Nagu usinamad backsteizdi lugejad teavad, ei pidanud too õhtu piirnema ainult corega, vaid ka suure annuse proge, trashi ja millega iganes veel.
“Hei, kõik ! Tulge elage Eesti bändile kaasa!” kutsus Charm Bastard omi fänne. Inimesi oli vähe, CB aga ei lasknud sellegi poolest latti alla ja tulistas niikuis jaksas. Poisse peab kiitma. Nad olla koos mänginud vaid mõned kuud ning see kontsert oli neil üldse neljas ülesastumine, sealjuures esimene täies koosseisus. Teadjamad mehed rääkisid, et veel eelmisel kontsertil oli trummarit asendanud laptop. Ma sellest muusikastiilist, mida nad viljelevad, ei tea küll mõhkugi, ning aru ei olnud võimalik saada ühestki sõnast, mida nad laulsid. Siiski, käigud olid kiired, karmid, mehed laval lusti ja tahtmist täis. Mida sa muusikuhuvilise hing veel oskad tahta. Lisaks mängisid poisid hästi. Lõpetuseks suutis trummar oma turmminaha puruks lüüa. Selleks, et mängida lisalugu, keerati trummil teinepool. See heli, mis nüüd kostis, ei olnud küll teabmis hea trummisound, aga rütmi sai lüüa küll ja lisalugu tuligi esitamisele. Lisapala lõpus lõi trummar ka selle teise naha puruks. Vat ei tea, kas oli mehel liiga palju tahtmist, või tegi ta siis midagi valesti. Ühe kontsertil viibinuga jäime uskuma pigem viimase variandi tõesust. Ma loodan, et CB ajab oma rida edasi ning kuulen nende kontsertitest ka tulevikus. Poisid, kui te juhtute seda lugema, siis jõudu teile. Tehke edasi rsk!
Seejärel oli aeg keerata ennast proge kanalile sest järgmisena astus üles The Human Abstract. Nagu eelnevalt olin neid myspacest kuulanud, segunes nende muusikas core ja proge. Omi võimeid instrumenti valitseda dremonstreerisid mõlemad kitarristid, trummar, kui ka laulja. Bassimees jäi kuidagi varjupoole selles osas. Laulja oli vähese kohale tulnud publiku kohta äärmiselt kena, kiitis kohaletulnuid ning palus bassimehele õlut välja teha, kuna tollel olla sünnipäev. Nagu Charm Bastard, ning etteruttavalt öeldes, ka The Chariot, esitas ka The Human Abstract väga lühikese seti. Ma küll kella ei vaadanud, aga liiga palju üle poole tunni ei esinenud vist ükski.
Kui Alustas The Chariot, jäin ma esimese hooga jahmunult vaatama, et mis nüüd siis juhtus. Muusikud
jooksid ringiratast, edasi-tagasi, karglesid. Ei, no tore ju ise-enesest. Sellist esinejat, kes liigub laval ringi on ikka huvitavam pildistada, kui sellist kes ainult ühel kohal püsib. Mulle tundub, et kolmest külalisbändist oli just The Chariot kõige puhtaverelisem core. Sõnadest aru ei saanud, muusika oli vali. Mis puudutab eelnimetatud laval karglemist, siis teatud aja möödudes panin tähele, et nad kõik on endale suht stamp trajektoorid valinud. Ei olnud tegemist emotsioonist kantud ringi jooksmisega, vaid pigem aja jooksul välja kujunenud rajad. Selgelt oli näha ka see, et poisid teevd muusikat lõbupärast ja funiga mida tõstsid esile lugude vahepeal mängitud sämplid lastelauludest, mis tõenäoliselt pärinevad eelmisest sajandist.
Baarijärjekorras sain jutupeale Protest The Hero kidramehega. Küsisin, et mis tuuled Kanda muusikas puhuvad. Kes on tulnud Kanadast? Bryan Adams, Celine Dion, Barbara Streisand, Nickleback. Kui vaadata seda rivi, siis ehk on just Protest see parim, mida on Kanadal pakkuda. Sel õhtul ülesantunutest omas just peaesineja kõige laiemat muusikastiilide valikut. Põhirõhk oli core, aga mitte vähem tähtis osa on meeste muusikas ka tehnilise filigraansuseni lihvitud proge. Kiired soolokäigud, mida mängiti nii ühekaupa, kui ka kahel kitarril parallelselt. Selles bändi sekkus soleerimisse aktiivselt ka bassimees. Laulude tempo vaheldus, jõudes loo lõpuks tihti välja hoopis kuhugi mujale, kui sinna, kust alustati. Mingil hetkel tabasin ennast imestamast, et mis asi see on, mis mulle nendes nii tuttav on…. ? Emo! Minu treenimata kõrvad ja silmad tajusid lavalt just selle halvamaigulise täheühendi sugemeid. Aga absoluutselt mitte halvas mõttes. Kõik oli paigas. Lugude vahepeale amastas laulja, Rody Walker, publikule lookesi vesta ja niisama muhedat juttu ajada. Rääkis, et ta on väga elevil, et tuur läbi saab, sest saab koju minna. Te ju teate, miks ma sellest nii elevil olen. mhmhh gonna fuck my girlfriend, rääkis ta ja näitas rahvale, kuidas ta seda teeb. Lisaks olid nad kõik väga elevil, et varsti uus Star Treki film välja tuleb, mille nägemiseks lubasid nad oma kontsertilt jalga lasta. Oma muheda olemise, musikaalsete oskustega ning ka veidi välimuse poolest meenutas Rody mulle ehk veidi isegi Corey Taylorit.
Mul on väga kahju, et sellise tasemega kontsert niivõrd vähe publikut kohale meelitanud oli. Inimesi võis ehk tipphetkel olla 100-150? Pigem arvan, et isegi pakun üle. Neist iga bänd oleks väärinud täismaja. Vähene arv aga ei takistanud ühtegi bändi andmast üht parimat kontserti, kus ma sel aastal käinud olen. Peaesineja laulja, Rody lubas varsti jälle siia esinema tulla, aga tal oli palve, et järgmine kord, võtaksid need, kes täna kohal olid, ka oma sõbrad kaasa. Kitarrist Tim Miller ütes pärast kontserti, et rahvast oli küll vähe, aga neil oli lõbus.
