Black Stone Cherry – Folklore and Superstition
Ükspäev kodust tööle sõites mängis minu auto CD-mängijas ajakirjaga Metal Hammer kaasa tulnud plaat. Enamasti metalmuusikast pungil, kuni jõudis kätte järg Black Stone Cherry looni Blind Man. Minu kõrvad läksid kikki, et “oot, mis see nüüd oli?” Ise-enesest tundus hea, aga kuidagi ronis hinge kahtlus, et ehk on see bänd liiga läbimõeldud. Kui kodus plaati kuulama hakkasin, kommenteeris minu kallis kaasa, et see bänd on nagu Nickleback. Ja tõepoolest. Kitarrid ju kärisevad, soolod on head ja ka laulja laulab hästi, aga kangesti jääb selline mulje, et see bänd püüab kõigest väest meeldida kõigile. Täpselt sama võib ka lugeda nende interviuust Metal Hammer’ile. Nimelt ei ole bändi tegemine neile kunagi olnud hobi vaid karjäär algusest peale. Ehk on sellise lähenemisega kaotsi läinud mingi toorus, mis minu jaoks teeb bändi heaks. Samas ei pidanud poisid laval üldsegi mitte papist olema vaid kui uskuda näinud inimesi, pidid nad lives suisa väga head olema. Seni on albumilt avaldatud 2 singlit. Blind Man ja Please Come, mis on ka plaadi ühed meeldejäävamad lood ning mida minu arvates on ka kohalikud Eesti raadiojaamad vahest mänginud. Järgmine singel sellelt plaadilt saab olema ballaad Things My Father Said, mille video tarbeks on bänd palunud oma fännidel saata fotosid oma isast.
Lühidalt võtta, siis on tegu väga hea raadiomuusikaga, mis ei astu kellelgi varbale. Jala võtab tatsuma küll, aga tahks veidi teravamat lähenemist. Kuidagi liiga mõõdetud ning läbimõeldud mulje jätab mulle.
