Meelelahutuse tippklass
Eile, kui postitasin eelteate latiino-staari Enrique Iglesiase kontserdi kohta, valdas mind päris suur eelarvamus. Niipalju, kui seni olin Henrikuga kokku puutunud, oli ta mind jätnud külmaks ning ükskõikseks…. kuni täna õhtuni.
Kontserti soojendusartistiks oli Esmee Denters- Hollandi päritolu naislaulja, kelle edu sarnaneb printsessiloole. Preili oli salvestanud oma laulmist kitarri saatel ning postitanud videod youtube’i. Seal oli neid näinud Justin Timberlake, keda noore hollandlanna laulmine sedavõrd lummas, et kutsus teda oma tuuriga ühinema Järgmisena oli Timberlake Esmeed soovitanud Enrique’le ning nüüd preili siis esineski meile. 
Teda lubati pildistada kolm lugu, nagu tavaliselt. Teise loo poole pealt nägin, et teised fotograafid lahkuvad lava eest. Küsisin, et mis värk on? “Ahh, ta on nii igav, et ei viitsi enam pildistada” Muusikast suurt muud minulgi meelde ei jäänud, kui Timberlakelikud rütmid.
Enrique pildistamine lubas tulla peavalu. Pildistada võis esimesed kolm lugu… rahva seast, lavast suht kaugel. Publikut oli palju. Väidetavalt üle 8000 müüdud pileti, valdavas enamuses naised. Ei tahtnud liiga matslik näida ning seljakotiga trügida, et Eesti mehe niigi nigelat mainet vähegi säästa. Seisingi enamuse ajast paigal. Õnneks soostus staar kolmanda loo ajal astuma ka lava keele peale ja sain paar lähivõtet kah.
Edasine on ajalugu: senised eelarvamused trambiti jalge alla ja hüpati veel otsas kah. Minu jaoks algas kontsert Prince’i “Purpel Rain” coveriga. Selleks puhuks oli lavale kutsutud paar inimest publiku hulgast, kellega diivanil endid mugavalt sisse seati ja ka väheke napsu võeti. Enrique ärgitas oma värskeid külalisi ise laulma Prince’i lugu. Kui alguses laval olnud meesterahvas (oli vist Marko-nimeline) mikrofoni tagasi lükkas, siis refrääni laulis ta inimese kohta tänavalt täiesti rahuldavalt ära. Selle eest laskus õhtu peastaar mehe ette põlvili ning ülistas teda taevani. Tol hetkel arvasin, et see on minu jaoks kontserti tipphetk- Prince on hõivanud minu südames väga suure koha ning esitus oli ju hea. How wrong was I? Kuigi õhtu peastaar oli Enrique, ei jäänud meie publik talle palju alla. Rahvas nautis laval toimuvat täiel rinnal ning läks staari üleskutsetega kaasa. Peagi märkasin isegi, et laulan “.. baby I was wrong. Baby I was lonley…” Mis mõttes??? Mina? Ma olen ju metalimees. Ah, vahet pole, kontsert on ju hea. “… I don’t wanna fight. I’m tired of being sorry…”
Olen vaid korra varem näinud, kuidas publik läheb kaasa artisti üleskutsele lehvitada käsi peakohal- Depeche Mode “Never let me down” ajal. DM on selle poolest legendaarne. Iglesiase publik ei jäänud Saku Suurhallis põrmugi alla. Seda, kuidas KOGU publik hüppab ning see hüppamine levib lainetena, olen varem näinud vaid videost. Persse Slip ja KoRn. This is the shit! Oma olemuses sai Henrik publikuga üheks ning ei jätnud enda ja pealtvaatajate vahele mingit distantsi. Lavale kutsuti paarike, kes olevat oma 37-ndal kohtingul, pisike poiss, kes alles hiljuti oli käima õppinud. Suurima tähelepanu sai aga neiu, kes oli Enriquele silma jäänud sellega, et terve kontserti aja oli ta kaasa laulnud ja tantsinud. Kati-nimelise neiu osaks sai “Hero”, mille saatel Iglesis ta enda kaissu haaras ja suudles. Kõrgemalt oli seda eriti ilus vaadata, kuna noored seisid lillekujulise valgusvihu sees.
Minu jaoks pani õhtu I-le täpi pärast kontserti lõppu Suurhalli saali kõlaritest kostma hakanud Louis Armstrongi ” What a wonderful world” Ma olen äärmiselt õnnelik, et ma sellel kontsertil käisin ja eriti õnnelik selle üle, et minu eelarvamused löödi kolmekordselt uperpalli.
Kes järgmiseks? Kaevake Ricky Martin kuskilt üles!
Vaata ka ürituse GALERIID
