Muusikute kokkutulek- 30. Tartu Muusikapäevad
Minu teadmised Tartu Muusikapäevadest, mis toimusid 1979. aastast kuni kaheksakümnendate lõpuni, on äärmiselt puudulikud. Nendest lugesin Mihkel Raua raamatust ning olin ka mujalt kuulnud, et miskit sellist toimus ning et see üritus oli jube sheff. Aga mis täpsemalt, ei tea. Enne laupäevst kontserti nägin ETVst lühikest saadet musapäevade ajaloost ning hakkas koitma, et oot-oot, see vist oli miskit enamat kui lihsalt suur jooma, nagu Raud kirjutas.
Mida rohkem ma mõtlen muusika peale, seda rohkem mulle näib, et olen päris tugevasti eelarvamuste küüsis. Ka seekordsete musapäevade eelkajas tundus mulle, et ehk on tegu järjekordse vana supi soojendamisega, eesmärgil teenida veidi nutsu. Minu arvates on tore, et senini on enamus minu eelarvamusi über lükatud.
Nii läks ka seekord. Kuna mul õnnestus viibida suurem osa kontserti ajast esinejate keskel, jõudis mulle üha enam ja enam kohale, et see üritus ei ole suunatud mitte niivõrd publikule, vaid hoopis esinejatele endale. Nagu kooli kokkutulek. Kohtuti taas ammuste tuttavatega, räägiti mõnusalt juttu, võeti veidi napsu ja mängiti pilli-lauldi.
Ma üldjuhul veidi pelgan ronida fotokaga kellelgi väga ninaalla. Eriti esinejatele, kui nad just parajasti esinemas ei ole. Nii ka seekord… alguses. Mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et roll, mille olin endale kogemata võtnud, on talletada seda melu, mis jääb publiku silme eest kõrvale. Ning kellelgi, kelle ümber seal siblisin, ei heitnud mulle kordagi mingit negatiivset pilku. Poseeriti hoopis. Ehk läheb nii, et 10 aasta pärast, kui peetakse 40. sünnipäeva, ripuvad Vanemuise fuajees minu tehtud fotod. Mis oleks ju kah omamoodi tore 
Esinejatest nägin kolme. Justament, Pantokraator ja HND. Kõik nad jätsid mulle sooja tunde kõhtu. Justamendi “Dziisös Kraist ja Maarjamaa” rokkis vaiba lahti. Ning läbi suutoru mängitud viiulisoolo. Aplaus! Edasi- Pantokraator (krt, ma kogu aeg tahan kirjutada Dagö) Ma ei olnud varem kordagi näinud ega kuulnud Pantokraatorit. Samuti oli see kontsert minu esimene kord näha esinemas Lauri Saatpalut. Mul endal tekkib küsimus: kus ma varem olen olnud?! Nende esitatud “Metsamehe laul” pani minu rinna kiskuma see, mis lavalt kostus oli minu jaoks lihtsalt nii nauditav. Mai lõpu poole lähen nende plaadipresekat Tapperisse vaatama kindlasti. Kolmandaks nägin omi poisse – HND. Kuidas ma oleks saanudki jätta vahele nende eriprojekti koos sümfoonikutega. Minu isiklik arvamus on, et HND puhul oli orkestri ja bändi vahel leitud parem tasakaal, kui Panto puhul. Kuigi pärast koju sõites ütles orkestreeringu autor Raul Sööt, et ta leidis mitu kohta, kus võiks teistmoodi teha, olid poisid õhinas ning lootus, et HND sümfooniat veel näha saab, sureb viimasena. Tarvo paneb mind imestama. Enne kontserti ütles ta mulle, et tal pole kunagi nii kehv enesetunne olnud. Aga laval pettis ta isegi mind ära. Alles hiljem pilte vaadates, sain aru, kui kehv tal tegelikult enesetunne oli. Päevaleht kirjutas “tühi mastaabitsemine” Eks mastaabitse ise, kui sul on 39C palavik.
Lauri Saatpalu käest küsisin, et mis on praeguste ja ends-aegsete muusikapäevade erinevus. Jjõudsime koos arvamusele, et ehk toona kaardistati muusika hetkeolukorda ning vaadati tulevikku, viitan siinkohal InSpe esinemisele. Nüüdsel üritusel aga lisaks hetkeolukorrale vaadati minevikku. Ansambli Fix laulja Vello Toomemets rääkis, et möödunud ja käesolevate musapäevade suurimaks erinevuseks on ehk see, et vanasti tuldi peamiselt vaatama seda, mis tehnikaga keegi mängib, kuna midagi ei olnud ju saada, huvitas muusikuid eriti see, kes millise vlismaa pilli või võimendi on saanud. Omamoodi naljakas oli vaadata kõrvalt, kuidas Jüri Rosenfeld (Fix 1974-1976) ja vististi Väino Land(vist oli tema) arutlesid lava kõrval kitarri rihmadest. “Ehtne nahk!”
Lahe üritus oli
Vaata ka muusikapäevade Galeriid
