Limp Bizkit- nostalgiline energialaks
Veidi enne sajandivahetust kerkis muusikameres pinnale muusikastiil, mida iseloomustasid allapoole häälestatud kitarrid, topeltbasstrummid, räppiv salmiosa. Kuulsamateks selle stiili esindajateks said Korn, SlipKnot, Limp Bizkit. Just nimetatuist viimane on saanud ehk kõige suurema mainsdream edu osaliseks. Limp Bizkiti fännid võib tinglikult jagada kaheks: tõsifännid, kes fännavad Nookie’t, Brake Stuff’i, Almost Over’it. Teine osa fänne on need, kelle jaoks on lood, mida MTV ketras päevas mitmeid kordi: Rollin’, My Generation, Take a Look Around. 20. mail Riiast alguse saanud turnee külastajad ei pidanud pettuma, sest oma lood said kätte mõlemad, nii süvafännid, kui ka lihtne kontsertipublik ning ükski oluline pala mängimata ei jäänud. Kuna suure osa kontserdist moodustasidki just raadiohitid, ei olnud bändil raskusi publiku hüppama panemisega ei Riias, ega ka Tallinnas. “..put the bounce to the mosh-pits..” Pärast Riias toimunud kontserdi külastamist, oli mulle selge, et bändil energiast puudu ei tule ning lootsin, et Eesti publik ka bändi esitusele vääriliselt vastab.
Kui Saku Suurhallis alustati My Generation esitamist, sain aru, et minu karttused olid asjatud. Õnneks läks ka Eesti publik bändiga kaasa ning saal köeti kiiresti kuumaks. Sõnu teati peast ning ei peljanud seda häälekalt kuulutamast. Külalistel, kes jälgisid kontserti põrandalt, oli raske jääda kuiva nahaga, kuna laulud, mille kostudes oled harjunud raadiot kõvemaks keerama, mõjuvad elavas esituses veel eriti ergastavalt. Kui võrrelda kahte kontserti omavahel, siis mul on tunne, et Riias toimunud kontsert oli ehk veidi parem. Need põhjused, miks ma nii arvan on tegelikult väga kõhutunde küsimus ja aboluutsele tõele see ei pretendeeri, aga mulle tundus, et Riia publik läks veel rohkem pöördesse ning ka bändi jaoks oli see kontsert erilisem, mille puhuks mehed ehk pingutasid rohkem. Aga see ju ei tähenda, et Tallinna kontsert minu arvates halb oleks olnud. Ei! Kaugeltki mitte. Harva satub meie maale bände, kes sel viisil publikut hullutada oskab. Lihtsalt minu ausa arvamuse kohaselt oli lõunanaabrite juures toimunud kontsert veel parem.
Omaette teema on muidugi Wes’i välimus. Varasemalt oli ta tundut just oma väga korralike kehamaalingute poolest, mis leidsid fännides austust ja muusikute hulgas järgimist. Nüüdseks on asendunud perfektsed maalingud pigem plätserdustega. Kui Riias Wesä’i esimest korda nägin oli esmane emotsioon, et mees on ehk liiga kauaks Mansoni seltsis olnud. Aga noh, kui talle nii meeldib, siis las olla. Leedu kontserdiks oli ta ennast mustaks võõbanud ning ainsateks riideesemeteks olid nahast trussikud ning müts. Tallinnas oli kostüümile veel lisandunud vikerkaarekesed käsivartele, mida toetavad internetis levivad fotod kus Wes ja DJ Lethal on koos dushi all. Tsiteerides Eesti suurimat muusikafoorumit: tugeva nihkega mees.
