Morcheeba lõi ootamatult pahviks!
Eestlased teadsid enne eilset Morcheeba kontserti Rock Cafes ilmselt ainult ühte nende laulu ja siiski polnud kindlad, kes on laulu esitaja. Pärast esmaspäevast TV3 intervjuud Morcheeba lauljaga lennujaamas tekkis mul küsimus, et kas Morcheebas mitte mustanahaline lauljanna polnud? Selle ühe laulu videos oli ju hoopis teine laulja! Naeratav tsikk seal värvilisel ekraanil oli aga mustast väga kaugel. Lähemal uurimisel selgus, et polegi selle bändiga kõik nii lihtne, kui alguses tundus. Bänd vahetab lauljat nagu pükse! Praegugi on nende myspace lehel üleskutse lauljatele üle maailma kaheksandat albumit tulla sisse laulma. Skye, keda mina Morcheeba lauljaks pidasin, lükati juba aastaid tagasi tahaplaanile. Tallinnasse võeti aga kaasa Manda, kes peale selle, et ta ilus välja näeb, ka tohutult hea lauluhäälega on. See on ka ilmselt põhjus, miks tema tuurile kaasa võeti. Vastasel juhul oleksid nad ta juba pärast eelmist albumit kuhugi rentslisse lükanud.
Kontsedipilet uksel maksis 600 krooni. Mõtleks hetke TV3 uudistereporteri esitatud küsimusele, et mis selle raha eest ostmata jäi? Ma arvan, et ei jäänudki midagi ostmata. Muusikaelamus on ju ka midagi väärt! Ilmselt ostis iga mõtlev inimene pileti ikka eelmüügist, tagades veel parema hinna-kvaliteedi suhte. Kuid samas, vaeseid artiste ning ürituste korraldajaid tuleb ka toetada!
Def Räädu
Ürituse üleskütjana astus lavale Def Räädu. Poole kontserdi ajal astus üks turist mulle ligi, kes tahtis teada, millega tegu. Kuna hääldus Def Räädu talle segaseks jäi, siis lubati mul uhke nimi ta iPhone’i sisestada. Midagi kritseldas ta sinna ise veel juurde ja siis pani õnneliku näoga telefoni taskusse tagasi. Def Räädu oli ilmselt ka tema jaoks paras üllatus. Kunagi aastate tagant on mul neist mingisugune pilt silme ette jäänud, kuid kindlasti ei ühildunud see nähtuga. Vahepeal neid vaadates tuli mulle tunne peale, kuidas Bob Marley kuskil lava tagumises nurgas istub ja pläru kimmub. Lava oli ju äärest ääreni tossu täis! See oli puhas rasta-räpp, mis lavalt läbi udu saali paistis. Kõige rohkem meeldis mulle bändimeeste omas mullis olek. St iga mees nautis lavalolekut täiesti isemoodi. Kui trummar näitas oma emotsioone välja iga lihase abil, mis talle näkku installeeritud on, siis üks lauljatest hüppas ja tantsis nii pööraselt, et ma täiesti kartsin, et ta oma kaela võib murda. Aga Def Räädu on kindlasti bänd, kellel on olemas see miski, mida mõni artist võibki otsima jääda. See mõnu ja kindlus, millega laval oldi, oli märkimisväärne. Küll mingi aja pärast ei jaksanud ma neid enam räppimas kuulata, kuid eks see ole selle pärast, et ma pole just kõige suurem rasta-räpi fänn.
Morcheeba
Morcheeba kontsert iseenesest midagi väga erilist polnud. Laval figureeris viis meesterahvast ja üks naine, kes aeg-ajalt DJ laua juures Sauzat käisid trimpamas. Vahele kiideti kõvasti Tallinna Vanalinna baare ja muidugi ka publikut. Iga lauluga suudeti üha enam meeleolu luua. Publik, kelle hulgas oli nii harjaga punkareid, kui kitlis vanamemmesid, tõmmati lugu loolt üha enam kaasa. Üks moment üritati rahvast ka laulma saada, kuid tagasihoidlikkus lubas publikul esialgu ainult kaasa plaksutada. Kui Morcheeba lõpuks maani kummardas ja lavalt minema kõndis, järgnes sellele tohutu aplaus. Iseenesest rahvast ju polnud palju, kuid seda nõudlikumalt kutsuti artiste tagasi. Kirsina magustoidul mängiti lõpetuseks ka Rooma-lugu ära. Neid sõnu teadsid küll kõik ja selleks hetkeks oli piisavalt julgust juba kogunenud, et kaasa tammudes ka häälepaelad valla päästa. Väga meeleolukas kontsert! Siiani kummitavad veel read:
“You and me were meant to be
Walking free in harmony
One fine day we ll fly away
Don t you know that rome wasn t built in a day”
