Rammstein Saku Suurhallis- Saksa täpsus ja kvaliteet
Ajal, mil suur osa Eesti elanikest nautis kodus vaba päeva õhtupoolikut, meie esindajad lõid Tartus koos Toomas-Hendrikuga klaase kokku, kogunes üle 10 000-pealine rahvamass Tallinnas Saku Suurhalli. Taas oli Saksa tulemeistrite meeskond, nimega Rammstein, tulnud meile külla, et karges talveilmas meid pisut soojendada.
Soojendusesineja darke-electrot viljelev Combichrist oli esines oluliselt pikema kavaga eelmisel õhtul klubis Tapper. Kui aus olla, siis sinna sobis see bänd oluliselt paremini, kui Suurhalli lavale. Pisikeses klubis said publik ja bänd üheks ning pigem peeti koos pidu, kui et ükspoole esineb, ja teine kuulab. Kuigi ma ei teadnud sellest bändist enne Tapperis-üritust mitte midagi, vedasin ennast Suurhalli spetsiaalselt veidi varem kohale, et neid näha. Kahjuks tõmbasid suured inim-massid minu hoo niivürd maha, et jõudsin kuulata ainult ühe loo. Aga parem see, kui mitte midagi.
Rammstein alustas ilma hilinemiseta, kell 20.30, nagu lubatud. Ma olen senini naljatades öelnud, et enne läheb põrgu jäässe, kui ükski rokk-kontsert õigeaegselt algab. Tundub, et selleaastane käre talv on siiski ka Vanal Kurjal elu jahedaks teinud, sest viimasel ajal on ka rokkstaarid kella tundma hakanud.
Rammsteini juhtfiguur Till Lindemann astus publiku ette, riietatuna liharajujast köögitädiks, suust kiirgamas valgus. Ma alul mõistatasin, et kuidas see suust tulev valgus lahendatud on, hiljem piltidelt nägin, et pisike juhtmeke läheb üle lõua. Laulmist see igatahes segavat ei näinud.
Rammsteini rivistus oli justkui jagunenud kaheks rindeks: Lindemann, Kruspe ja Paul Lander esirivis ja Oliver Riedel, Cristoph Schneider ning Flake tagarivis. Kui edurivi mehed jäid kogu kontserdi vältel publiku suhtes kuidagi kaugeks, siis just tagarivi mehed olid need, kes veidigi emotsioone näitasid ning publikuga vähestki suhtlust arendasid. Paljud küll võivad öelda, et selline emotsioonitus on taotluslik ja tenäoliselt oligi, aga tihti on vähemalt minu jaoks hea kontserdi mõõdupuuks see tunne, kas bänd tahab just sel hetkel just sellel laval ning selle publiku ees olla.
Kui rääkida esitamisele tulnud lauludest, siis uue plaadi “Liebe ist Für alle Da” materjali mängiti umbes pooleks “vanade heade” hittidega. Värsketest lugudest mõjus publikule seniilmunud singlite “Pussy” ja “Ich Tu Dir weh” kõrval ehk eba-Rammsteinilik “Früling im Paris”. Vanad lood vedasid hevi-näpud püsti aga kõigil pealtvaatajatel.
Rammsteini puhul ei saa rääkimata jätta tulest, mida tol õhtul lendas palju. Niipalju, et vaid veidi-veidi jäi puudu, et Saku Suuhall oleks end leekide eest kaitsma hakates, kontserdipubliku omalt poolt veega üle kallanud. Õnneks nii siiski ei läinud. Pärast kontserti tõstatas üks hea sõber küsimuse, et mis jääks järgi, kui bändilt tuli ära võtta. Kas ka siis tuleks neid vaatama täismaja? Kahtlasena tundub see. Kuigi koju sõites raadiost “Sehnsucht’i” kuulates, vajus auto gaasipedaal justkui ise-enest põrandasse, tuleb vast tunnistada, et suur osa publikust läks just “tuleskulptuure” vaatama.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kontsert oli väga hea, kvaliteetne, läbimõeldud, effektne. Teisalt, vähemalt minu jaoks emotsioonitu ja liiga läbi mõeldud.
