Wacken Open Air (W:O:A) festivali külastas sel aastal rohkem kui 75 000 karvast üle terve maailma. Lööklauseks olid korraldajad valinud Wacken: Population 1850; Metalheads 75 000; Cows 4000, mis näitab, kui väikses kohas on võimalik korraldada niivõrd mastaapset üritust nagu Wacken Open Air.

Wackenis säras päike, kuigi mujal Euroopas ja ka Eestis möllasid tormid. Ainsaks mureks oli lava ees üles hüpatud tolm, mille korraldajad taltsutasid vee pritsimisega. Lisaks esinevatele bändidele on Wacken kuulus ka meelelahutusvõimaluste poolest. Külastajaid köidavad nii Metal Market kõikvõimalike särkide, plaatide ja muu nänniga, Bullhead City wrestlingu turniiridega kui ka Wackinger Village keskaegse turu ja keskaja rollimängudega (sic! kaasa arvatud keskaegne piinamine). Kõige suurema elamuse aga pakkusid vaieldamatult üle 100 esineva bändi, kes omakorda on kas maailmakuulsad või välja valitud tuhandete soovijate seast.

Festivali esimene ja lühike päev hakkas kohe suurte nimedega pihta. Üksteisele järgnesid Alice Cooper, Mötley Crüe ja festvali peaesineja Iron Maiden oma 2-tunnise kavaga, mis oli suuresti üles ehitatud kohe ilmuva uue plaadi „The Final Frontier“ esitlemiseks. Tuleb tunnistada, et Iron Maiden on ja jääb suure lava bändiks. Wackenil nähtud fantastilist lavašõud ei saa mitte kuidagi võrrelda sellega, mida nägime 2000-ndal aastal Tallinnas.

Teise päeva suurimateks nimedeks olid Slayer, Amorphis ja Anvil. Lummava, kuid karmi esinemise andis Arch Enemy – kel vähegi võimalust, soovitan just live’s ära vaadata-kuulata. Äramärkimist väärib Ill Niño, kelle esimesed helid panid enamuse inimesi taskutest kõrvatroppe otsima.

Viimase päeva line-up’i moodustasid ennekõike suurnimed Fear Factory, W.A.S.P., Immortal, Soulfly ja U.D.O. Nendele sekundeerisid väärikalt Unleashed, Cannibal Corpse ja üllatajana Ungari mustlaste numetal grupp Ektomorf. Headbangers Ballroom laval sündis ka killuke Eesti muusika ajalugu, sest laval möllas Metsatöll (sellest esinemisest saab lähemalt lugeda ja pilte vaadata Delfi Publikust: http://publik.delfi.ee/news/muusika/fotod-metsatoll-tegi-wackenil-ajalugu.d?id=32540483). Kuna viimase päeva esinejate nimistu oli pikk ja paljud bändid kattusid, siis jäid seekord kahjuks nägemata Stratovarius, Candlemass ja Tiamat. Aga ega kõike ei saagi ju ühekorraga ära näha ja midagi peab jääma ka järgmiseks korraks.

Festari üldmulje oli hea ja väga hea, sekka paar väikest pettumust. Nüüd aga pole muud, kui hakata ootama Wacken 2011, kus juba esimesed 4 esinejat kirjas: Apocalyptica, Avantasia, Blind Guardian ja Suicidal Tendencies. Jäänud on vähem kui aasta, et taas kord tunda, mida tähendab louder than hell!

Wackenist kirjutasid Airi Paloson ja Rene Mõts. Fot: Mart Sepp

[View with PicLens]

 

Hommikul pakiti asjad kokku ja Viljandisse.  Tarvo seejuures polnud veel magama läinud ning nagu selgus hiljem, ka eelneval ööl oli ta maganud vaid 3 tundi. Kui magamatus ja palavus paneb HND niimoodi esinema, siis peaksid nad sel viisil rohkem tegutsema. Võib olla on asi minus, et olen neid nüüdseks päris palju esinemas näinud, aga viimasel ajal ei olnud minul HND-ga sellist ohhooo! elamust olnud. See nädalavahetus andis neid koguni kaks, sest lisaks Viru Folgile oli ka rokikavas saanud mõned lood facelifti osalisteks. Ja mitte ainult see ei üllatanud. Ka poiste olemisest võis järeldada, et neile tõesti meeldis seal olla ning hea kontserdi nimel ei pidanud nad pingutama vaid see tuli nende seest. Ka publik mõistis seda ja vastas vääriliselt.  Väidetakse, nagu ma oleks öelnud juba Käsmus, et see oli HND siiani parim esinemine. Ise ma seda väidet ei mäleta, aga võib- olla ütlesingi. Mida ma nüüd aga julgen öelda on, et see oli parim HND nädalavahetus EVER! Rock Rampi kontsert tuletas mulle taas meelde, miks mulle meeldib kontserte pildistada. Thnx!

Nautides Sofiast.

Anniki Ellen ja Marko Rebane

Sonisphere Sofia festivali esimene päev oli pühendatud suurtele mammutitele ehk ajalooline Big 4 tähistas oma juba aastakümneid kestnud edukat karjääri. Tõepoolest, kui nüüd süveneda, siis ega ei meenugi peale nende ühtegi nii pikaealist metalli viljelevat bändi. Sofia valiti ka kohaks, kus kogu sündmus filmilindile võeti ning üle maailma kinodesse paisati.

Festivaliplatsil ei osanudki esimese hooga muud teha, kui ainult kurta. Alustuseks tuli staadionile sissepääsuks mitu järjekorda läbi seista, üks selleks, et näidata, et sul on tõepoolest pilet olemas, teisest sai käepaela, kolmandast kontrolliti terariistade mitte-olemasolu ja neljandast lõpuks tõmmati piletikonts ära. Kuigi oli olemas üks käepael, mis kinnitas pileti olemasolu ja teine, mis viitas seisukohale, siis oli pilet ainult see, mida iga natukese aja tagant keegi kontrollida soovis. Kui juhtus aga, et kõht läks tühjaks või vihma hakkas sadama, siis tuli leppida nälja ja märjaga, sest festivalialal müüdi ainult saia ja vihmakeepe sai väljaspoolt aiaga ümbritsetud ala, kuhu muidugi enam meid ei lastud, isegi kolme käepaelaga mitte. Kuid huvitaval kombel ei heidutanud need ebameeldivused ei bände ega fänne!

Anthrax astus üles esimesena, esitades praktiliselt laitmatu kontserdi, Megadeth tõi vihma ja rahe, kuid hoog läks sellest ainult kiiremaks. Publik ainult hüppas ja elas võimsalt kõigele toimuvale kaasa. Slayeri ajal, kui nälg võttis juba silmanägemist ja ootamatult jahe ilm hakkas kontidele, olin valmis ka Metallicast loobuma, kuid õnneks kohalikud ei lasknud seda teha. Festivalialalt lihtsalt ei olnud lubatud lahkuda! Kuivanud vorstisai hambus ronisime väsimust trotsides lava ette Metallicat ootama. Eelmistest bändidest kerge heldimus juba peal, mõte on ainult üks, nii palju nii häid bände ei tohi ühele kontserdile panna! Ja juba võtsid kohalikud laulu üles ja hõikasid õhtu viimast bändi lavale! Bulgaaria on üks imeline maa! Anthraxi ajal tundus mulle, et enamus kohaletulnutest on nende fännid. Kui Megadeth peale läks, sain aru, et tegemist on hoopistükis nende fännidega. Slayeri paugutamise peale selgus, et kõik Anthraxi ja Megadethi austajad armastavad veel tulihingelisemalt hoopis Slayerit. Aga Metallica on kõige tipp! Kui kogu see 35 tuhat suud lahti läksid ja bändi lavale nõudma hakkas! Lisaks ülesvõetud lauluviisile suur jalgpallistaadion lihtsalt lainetas hüpleva inimmassi all. Sellist pilti pole ma isegi ühegi jalgpallimängu ajal näinud! Nii ülivõimsalt küttis rahvas end üles kuniks tuli kauaoodatud Metallica! Fantastiline kontsert tipnes suure neliku kaveriga Diamond Head’i loost “Am I Evil”. Sel hetkel olid kõik tunded staadionil nii üles kruvitud, et oleks surest õnnest lihtsalt nutta tahtnud. Aga pisaraid õnneks ei tulnud. Küll aga on nutumaik praegu suus, kui mõtlen milline võimas pidu see oli!

Nautides Sohvast.

Mart Reinson

Kui ennast teisipäevasel õhtul suurde kinomajja sätitasin, olin täis ootusärevust. Lubatud oli, et Sofiast tuleb otseülekanne. Midagi sarnast pole vähemalt minu mäletamist mööda varem tehtud. Lisaks muidugi Suur Nelik ise ning omamoodi paeluv vastasseis Megadethi ja Metallica vahel. Dave Mustane ei olnud veel mõned aastad tagasi üle saanud faktist, et ta joomise (??!!) pärast Metalliacast sule sappa sai, kirudes intervjuus VH1-le „I fucked up!“ Nüüd aga istuvad koos Lars Urlichi ja Scot Ian’iga ning annavad intervjuud, kui lahe kõik on.

Veel mõtlesin, et huvitav, kas ka mihingine nännilett on, mis on lahutamatu osa „päris“ kontserditest. Ei olnud. Olemas oli aga õllelett, millest lubati, et õlu otsa ei saa ning ka pisike turvatara.

Ka elavat muusikat sai kuulata, kui enne ülekande algust sai kuulata uut bändi Panic Inn ja „kohalikku Metallicat“, nimega Driven. Mul ei ole kunagi õnnestunud viibida nii kvaliteetse heliga kontserdil. Justkui stuudios, kus kõik tuleb kõrva puhtalt. Üllatuslikult suutis saali omadusi paremini ära kasutada just uus bänd, Panic Inn, kes viis mind oma muusika ja esinemisega vaimupildis kuhugi Faith No More’i hiilgeaegadel. Jään põnevusega ootama nendelt poistelt edaspidiseid uudiseid ja ülesastumisi.

Driveni juures häiris kõige rohkem see, et hoolimata ideaalsetest helitingimustest, suutis laulja vokaali nii p***sse keerata, et mitte ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. No niipalju sai, et emakeeles laulsid nad vaid ühe laulu. Ülejäänu vist oli inglise keelne. Aga tont seda teab. Sarnasust Hettfieldi ja Driveni laulja Rando Ojasoo vahel ei pannud tähele ainult mina vaid ka mõned teised kontserdikülastajad.

Ja nüüd siis hapude viinamarjade juurde. Üritus oli välja reklaamitud kui otseülekanne, vähemalt nii seisis ajalehekuulutuses. Kahtluseuss, et see tõesti ka nii sünnib puges hinge siis, kui kuulsin, et 4 bändi mahutatakse 4 tunni sisse ja süvenes, kui kuulsin, et ülekandes kõiki lugusid ei näidata. Kõigest hoolimata lootsin päris live-kontserdiga sarnast elamust.

Kõige rohkem sellist tunnet suutis tekitada avaesineja Anthrax, kelle ülekandesse mahtus ka publikuga suhtlemist. Slayer ja eriti Megadeth, kelle muuskikaga ma ka hästi kursis ei ole, möödusid kui ühes jutis, jätmata erilist muljet. Metallica oli oma tuntud headuses ja kahjuks ei üllatanud millegagi. Lava ehitus ja kontserdi ülesehitus, k.a James’i medika näitamine kaamerasse, oli äravahetamiseni sarnane 2007. aasta Riia, Skonto Staadioni kontserdiga. Kuna mehed käisid niivõrd kindlalt oma rada, oli kontsert veatu. Parima elamuse said kindlasti tõsifännid ning need, kes varem näiteks 2008 aasta European Vacation Tour Riia kontserdil ei käinud.

Erinevalt Sofias kontserdil käinutest sai sohvast nautida kaadreid väga erinevatest kohtadest: lähiplaanid, üldplaanid, jne. Päris kontserdi tunnet kahjuks ei tekkinud, kuna tegu oli siiski kõige tavalisema videosalvestusega. Ürituse tegi erilisemaks vaid teadmine, et  kontsert toimus tõesti vaid paar tundi tagasi. Kui seda fakti  polnuks, eristanuks kinoõhtut DVD vaatamisest vaid suur ekraan ja hea heli.

Pärast kontserdi lõppu tabasin end mõttelt, et kes iganes mõtles välja idee, et taoline kontsert ka kinodesse üle kanda on geenius, kuna sel viisil saadakse kõigi nelja bändi kõigilt fännidelt raha kätte. Ausalt, mina isiklikult lootsin veidi rohkemat oma raha eest.

Selle kõige taustal ün üks asi selge, kodusesse televiisorisse võivad küll otseülekanded jõuda, kuid õige elamuse saab ainult kontserdil kohal olles!

1.Metallica Lauluväljakul aastal 1999, mil ma olin vist kõige jõhkram fänn ÜLDSE! Sel kontsertil kõlasid kõik lood mida ma kuulda tahtsin ja vanus oli ka selline, et võis ennast lava ees vahelduva eduga 1 ja 2 reas seaks röökida ja lasta end korduvalt kukkuval massil kas või laiaks litsuda. Kõrvad vilisesid veel kaks päeva pärast kontserti,aga raisk ma olin rahul. Tol korral soendajaks olnud Monster Magnet sai ka üheks lemmikuks mida kuulan veel tänagi.

2. Clawfinger. See oli üks nendest klubis Hollywood toimunud kontsertitest, kus oli kohal saalitäis ainult tõelisi fänne. Võimas ja vahetu tunne oli, kui rahvas röökis igat sõna kaasa ja kohati bändist ülegi.

3. Nine Inch Nails. Õnnestus ära näha mõni aasta tagasi Soomes Provinssi Rockil. Geniaalne bänd, mis suutis ka kõige karmimad mehed Hurti ajal panna vesistama nagu kamp väikseid tüdrukuid.

4. Motörhead. Linnahallis, vist ka aastal 1999, Monsters of Millenium tuur, kus olid ka Manowar ja Dio ning soendas Gunnar Graps-puhaku nad viiamsed 2 rahus. Sellelt kontsertilt sai sellise energia litaka, mis pole vist tänaseni ära lahtunud.

5.Foo Fighters. Sest kes kurat veel teeb rock kontsertil kahe mitntsase triangli soolo?!

Kindlasti meeldejääv Provinssi Rocki festival aastal 2008, kui lisaks 10 kastile õllele viidi autost minema ka mu töö kaamera ja rahakott koos kõikide võimalike dokumentide ja rahaga mis mul ÜLDSE oli. Aga muusika ja seltskond ei lasknud kaua põdeda.

Tahaks näha: Godsmack, keda soendaks Drowning Pool. Siis ma oleks ära näinud kõik, mis ma näha olen tahtnud…kuigi teisejärgulisemaid oleks vist veel terve rida.

Metallica- The Outlaw torn (live 2009)

Õhtu peaesinejast ei teadnud ma endiselt mitte midagi. Hakkasin meenutama, et… “oot, neil vist oli naine basskitarrist”. Kui saali tagasi astusin, oli bänd just alustanud ja hoo juba üles võtnud. “Oh sa püha püss! Selline preili on neil bändis?!” Tsiteerides klassikuid: pole paha. Siinkohal mõtlen, vastupidiselt paljude arvamusele, mitte niivõrd tema välisele ilule, vaid pigem lavalisele olekule. Austades täielikult naismuusikuid, eesotsas Angela Aagiga, aga enamasti on naisbände vaadata sama hea, kui vaadata naiste korvpalli. Senikaua on ilus, kuni instrumendid kätte võtavad ja mängima hakkavad. Igasugune graatsia ja voolavus kaob hetkega. Sonic Syndicate puhul midagi sellist aga ei juhtunud. Karin Axelssoni kätte oli basskitarr justkui valatud ning oma lavalise olemusega andis ta silmad ette väga paljudele bassimeestele. Muusika kommenteerimiseks jäi kahjuks esmakordsest kuulamisest väheks. Jala võttis tatsuma küll, moshpit oli olemas ning koju jõudes, mängis piltide sorteerimise kõrval nende myspace.  Kahju, et sellele kontserdile niivürd vähe reklaami tehti. Pilet oli küllaltki mõistlik- ukselt 150.- ning selle raha eest oli elamust mitme kuhjaga. Kvaliteeti, hingestatust ning erilisust oli tol õhtul selle raha eest mitme kuhjaga rohkem, kui suvisel The Sun’i ja Smilersi ühistuuril.

Sonic Syndicate- Burn this city

Sonic Syndicate myspace lehekülg: http://www.myspace.com/sonicsyndicate

Vaata ka kontserdi galeriid

Soojendusesineja darke-electrot viljelev Combichrist oli esines oluliselt pikema kavaga eelmisel õhtul klubis Tapper.  Kui aus olla, siis sinna sobis see bänd oluliselt paremini, kui Suurhalli lavale. Pisikeses klubis said publik ja bänd üheks ning pigem peeti koos pidu, kui et ükspoole esineb, ja teine kuulab. Kuigi ma ei teadnud sellest bändist enne Tapperis-üritust mitte midagi, vedasin ennast Suurhalli spetsiaalselt veidi varem kohale, et neid näha. Kahjuks tõmbasid suured inim-massid minu hoo niivürd maha, et jõudsin kuulata ainult ühe loo. Aga parem see, kui mitte midagi.

Rammstein alustas ilma hilinemiseta, kell 20.30, nagu lubatud. Ma olen senini naljatades öelnud, et enne läheb põrgu jäässe, kui ükski rokk-kontsert õigeaegselt algab. Tundub, et selleaastane käre talv on siiski ka Vanal Kurjal elu jahedaks teinud, sest viimasel ajal on ka rokkstaarid kella tundma hakanud.

Rammsteini juhtfiguur Till Lindemann astus publiku ette, riietatuna liharajujast köögitädiks, suust kiirgamas valgus. Ma alul mõistatasin, et kuidas see suust tulev valgus lahendatud on, hiljem piltidelt nägin, et pisike juhtmeke läheb üle lõua. Laulmist see igatahes segavat ei näinud.

Rammsteini rivistus oli justkui jagunenud kaheks rindeks:  Lindemann, Kruspe ja Paul Lander esirivis ja Oliver Riedel, Cristoph Schneider ning Flake tagarivis.  Kui edurivi mehed jäid kogu kontserdi vältel publiku suhtes kuidagi kaugeks, siis just tagarivi mehed olid need, kes veidigi emotsioone näitasid ning publikuga vähestki suhtlust arendasid. Paljud küll võivad öelda, et selline emotsioonitus on taotluslik ja tenäoliselt oligi, aga tihti on vähemalt minu jaoks hea kontserdi mõõdupuuks see tunne, kas bänd tahab just sel hetkel just sellel laval ning selle publiku ees olla.

Kui rääkida esitamisele tulnud lauludest, siis uue plaadi “Liebe ist Für alle Da” materjali mängiti umbes pooleks “vanade heade” hittidega. Värsketest lugudest mõjus publikule seniilmunud singlite “Pussy” ja “Ich Tu Dir weh” kõrval ehk eba-Rammsteinilik “Früling im Paris”. Vanad lood vedasid hevi-näpud püsti aga kõigil pealtvaatajatel.

Rammsteini puhul ei saa rääkimata jätta tulest, mida tol õhtul lendas palju. Niipalju, et vaid veidi-veidi jäi puudu, et Saku Suuhall oleks end leekide eest kaitsma hakates, kontserdipubliku omalt poolt veega üle kallanud. Õnneks nii siiski ei läinud. Pärast kontserti tõstatas üks hea sõber küsimuse, et mis jääks järgi, kui bändilt tuli ära võtta. Kas ka siis tuleks neid vaatama täismaja? Kahtlasena tundub see. Kuigi koju sõites raadiost “Sehnsucht’i” kuulates, vajus auto gaasipedaal justkui ise-enest põrandasse, tuleb vast tunnistada, et suur osa publikust läks just “tuleskulptuure” vaatama.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kontsert oli väga hea, kvaliteetne, läbimõeldud, effektne. Teisalt, vähemalt minu jaoks emotsioonitu ja liiga läbi mõeldud.

Alustaks kohe Tapperi suunas kriitikanoolte loopimisega. Koht oli nii külm, et ilma kinnasteta õlleklaasi käes hoida osutus piinavaks. Mütsi kakkusin ka järjest sügavamale pähe. Õudne! Ja siis muidugi fakt, et EOSi (loe: Eesti otsib superstaari) sarja võitja esineb koos veel teiste nimekate tegelastega ja saalis on umbes 50 inimest. Kuidas see võimalik on? Seda üritust oleks nii lihtne ju müüa olnud! Ei, ma ei mõista.

Soojendaja oli ka. Kenekenekene Ma sain siis ka teada, et ta kunagi sellise üksusega nagu Depoo on seotud olnud. Väga põnev, viis punkti. Tema uus grupeering Mimicry on ka päris vahva. Just selles mõttes, et kui neid vaadata, on tunda seda lavalist fiilingut. Noored ei ole sinna kunstlikult pandud, vaid see ongi nende bänd ja koos tehakse mingit ühist asja. See asi muidugi pole päris minu teema. Kohe väga tahaks näha Kenet tegemas alternatiivi, mitte Eesti versiooni Black Eyed Peas’ist. Jääb loota, et tal mitu projekti käsil ja see, mis eile lavale aeti, mitte ta kõige südamelähedasem projekt pole. Eks näis.

Ja siis tuligi kauaoodatud Jana. Muideks, kui loogiline on teha plaadi esitlust ja plaate mitte müüa? Nojah, kontsert iseenesest oli vahva. Jana mustad nabani juuksepikendused isegi mõjusid pigem positiivselt kui et üleliigse mopina, mis on pea külge kinnitatud. Ja no see hääl…

Jana bänd on see uhke EOSi taustabänd. Väga võimsad muusikud kõik koos. Ja mittemingisugust bändi tunnet. Jah, nad teevad kvaliteetset muusikat, aga fiilingut pole üldse! Jana muudkui pingutab. Endiselt tohutult vinge hääl. Ja nii õudsad laulud! Kahju oli vaadata, kuidas nii andekas inimene nii veidratesse piiridesse on topitud, kus ta ise ka hästi ei saa aru, mida tegema peaks. Vähe sellest, et iga laul eri masti oli, ei tulnud ka tema hääle eripärad mitte üheskis neist välja. Pidu läks lahti alles siis, kui Jana kavereid hakkas tegema. Täiesti pekkis. Ropendada tahaks. Nii hea oli! Ja siis tuli Artur lavale. Superstaari Kartul, nagu mina teda hellitavalt kutsun. Ega ma temast kui lauljast pole midagi erilist arvanud. Kuid Janaga duetti lauldes (loe: koos laval esinedes, sest ta pigem räppis:) ) muutus mu arvamus temast päris kõvasti. Nad on ikka nii mõnus paar laval, Jana teeb raske laulmistöö ära ja Arturi kanda on publiku utsitamine ja show! Väga hästi täiendasid teineteist.

Kokkuvõttes, Jana plaati ma ilmselt endale ei osta. Küll aga ootan pikisilmi järgmist, mille loodetavasti keegi teine välja annab, kui me uhke eurolaulu tootjaskond.

Seekord tutvustab oma top5 kontserte ansambli HND basskitarrist TP.

1. Korn. Harwall Arenal Õnnestus ära näha originaalkoosseis ja noh, öösel hotellis magada ei saanud, sest pärast kontserti oli korralik värin veel kaua sees. Näha, kuidas 10000 inimest esimesest trummilöögist plahvatavad……….

2. Def Leppard. Saku Suurhallis. Handcuffs’N'Dildos baby. Joe Ellioti nali jääb meelde igaveseks. Loomulikult toimis bänd ikka kosmiliselt hästi.

3. Rolling Stones Tallinna Lauluväljakul. Ron Woodi visatud medikas on kodus raamitud.Legendid.

4. Mr. Big Rock Cafes. Ma pole kunagi uskunud reunionitesse aga need mehed panid küll suu kinni. Ei ole vaja üle nelja mehe, et toota puhast kulda.

5. Skunk Anansie Rock Summeril. Olime sõpradega nende debüütplaadi ribadeks kuulanud ja see kontsert on mulle oluline pigem ilusa nooruspõlvemälestusena. Lavalt rahva sekka hüpanud Skini jõhker tagasi rebimine turvade poolt, jne…

Tahaks näha: Mötley Crüed, keda soojendaks Alter Bridge ja Godsmack.

Korn- Here To Stay Live