Lisaks on lukustatud esinejate nimekiri siiski lahti võetud ning juurde lisatud Ungari päritolu black metali punt I DIVINE. Esinejate seas on veel teisigi muudatusi tehtud. Briti bänd Architects on asendatud Kanada hardcore kollektiiviga COMEBACK KID, Cro-Mags ameeriklastest thrashcore bändiga SWORN ENEMY and Poolast FRONTSIDE on saanud nii suure tunnustuse osaliseks, et on kolmapäevaselt soojenduspeolt ümber tõstetud asendamaks festivalibändi Waking The Cadaver.

BA 2011 täpne esinemisjärjekord avaldatakse homme! Kui on festivali vastu huvi, siis viimane aeg on endale pilet muretseda. Juuli lõpuni on ühe pileti hind veel 1360,- CZK (u. 56,60 Eur). Uksel tuleb välja käia juba 1600,- CZK.

Vaata lisa:

http://www.metaltravel.net
http://www.brutalassault.cz
http://www.myspace.com/brutalassaultcz
http://www.facebook.com/brutalassaultfest.cz
http://www.youtube.com/brutalassaultfest

ČAD (violence-thrash, SVK)
FRONTSIDE (deathcore, POL)
GRIDE (hardcore-grind, CZE)
HERMAFRODIT – comeback show pärast 15 aastat! (grind, CZE)
MOMMA KNOWS BEST (alternative-hardcore, CZE)
PSYCHOTIC DESPAIR (death-grind, CZE)
SILENT STREAM OF GODLESS ELEGY (folk metal, CZE)
SMASHED FACE (deathmetal / deathcore, CZE)
STÍNY PLAMENŮ (black metal, CZE)

Esmamulje oli tappev! Jõudsime kohale päev varem, peaks olema paras varu, et õige telkimisplats leida ja ennast kolmepäevaseks maratoniks hästi sisse seada. Tegelikkus oli midagi muud, terve Austria ja naaberriigid olid juba ammu ennast kohale vedanud ning moodustasid parkimisplatsil nüüd ummikuid. Saime ka kuidagi pargitud ja läksime käepaelu otsima. Mitte kuskil pole ühtegi viita ja muidugi on saksa keel piisavalt kõva, et keegi üldse natukenegi muudest keeltest aru saaks. Tunde hiljem olid paelad käes ja tagasi bussi juures. Algas telkimiskoha leidmine. Kogu selle kraamiga tuli käidud teed tagasi minna ning sealt veel kordades pikemat teed mööd edasi. Hiljem kaarti piiludes selgus, et hea korraldus küll, parklast otse telklasse ei saa, vaid tuleb tervele festivaliplatsile ring peale teha! Südaööl, kui ma kuskil keset teed oma kompsude otsas istusin, tahtsin ma ainult nutta, sest ei olnud isegi sellist tunnet, et kuskil võiks paar ruutmeetrit vaba ruumi olla telgi püstitamiseks. Siit veel kaks tundi hiljem olime siiski õnnelikult kellegi kolahunniku kokku lükanud ja vägisi endale koha teinud. Uskumatu, parklast telgi püstipanekuni läks aega kõigest 5 tundi!

Hommikul tabas järgmine üllatus, peldikuid nühiti ja pühiti küll hoolega, aga vett sai ainult ühest kohast, umbes poole tunni kauguselt! Pesemine ongi ületähtsustatud, lähme parem seda hiiglaslikku bändide listi vaatama. Jah, läheks küll, aga festarialale ei pääse. Alale sai kahest väravast ja igaühes kontrolliti ka trussikukumm üle. Niisiis pidi sujuvalt veel üks pooltunnike lihtsalt järjekorras seisma. Oleks see siis ainult festarialale sisenemisel nii olnud, välja ka ju ei lastud ilma kontrollita ja kui soovisid ühe lava juurest teise juurde liikuda, tuli seda veel korra teha! Aga lavad ei asetsenud mitte lähestikku. Muidugi i-le lisas täpi pisiasi, et hoolimata kilomeetritepikkusest vahest oli punasel laval superhästi kõik sinisel laval toimuv kuulda. Seda õnneks ainult lugude vahepeal.

Kui keegi paluks veel festivali iseloomustada, siis ütleksin “TOLM!”. Polnud kohta, kus poleks tolmanud. Eriti hulluks läks bändide ajal, kui rahvas kaasa hakkas tatsuma, või veel hullem HÜPPAMA! Suured tolmupilved lendasid mööda festivali ringi ainult. 31 kraadi kuuma, päike lagipähe, tolmutormid… Kõrbehädalise tunne tuli vahepeal peale. Lava ees vett ka ei pritsitud, niisiis tuli kosutuseks aeg-ajalt kuskilt eemalt vett käia kraanist pähe laskmas.

Ega kõik ka nüüd halvasti ei olnud! Bändid olid ülihead. Ühel päeval oli natuke tehnilisi viperusi In Flamesi ja Motörheadi esinemiste ajal, kuid üldjoontes oli kõik vägev! Megamiinus oli muidugi see, et viimase päeva õhtuks, kui SOAD lavale hakkas tulema, oli füüsiline väsimus nii suur, et raske oli ennast kokku võtta. Siit moraal, mõelge ikka hoolega, kas te tõesti tahate ja jaksate kõiki neid artiste vaadata ja kuulata. Mina ilmselgelt hindasin oma võimeid üle ja esimesel kahel päeval moshpitis viibimine andis kolmandal päeval ikka väga tunda.

Artistid
Kõige valusam bändide esinemiste juures oli ilmselt fakt, et kõik nad eranditult tulid mütsiga lööma ehk teisisõnu olid ette võtnud kogu oma hitiparaadi ja kandsid selle nüüd täie tõsidusega ette. Eraldi tooks ehk välja CAVALERA CONSPIRACY, kellest ma ei saa enam üldse sotti. Mis bändiga ta milliseid lugusid nüüd mängib? Lisaks oma noortele poegadele, kes on umbes sama hullud kui ta ise, tuli “roots” ära. Ega rohkem polegi vaja, et kõrbekuumuse käes viimanegi mõistuseraas kaotada!

Aga jah, sel korral sai nähtud selliseid artiste just sellises järjekorras:
Pain; Guano Apes; 30 seconds to Mars; Linkin Park; Katzenjammer; Cavalera Conspiracy; 3 Doors Down; Korn; Volbeat; In Flames; Motörhead; Alter Bridge; Iron Maiden; System of a Down

Ma väga tahaks midagi veel bändide kohta öelda, aga olen veel liiga oimetu sellest saadud doosist. Üks on kindel, NovaRockile ma tagasi ei lähe, kui just bändiparaad topelt tugevam pole. Kontsertipool oli superluks, kuid kõik muu korraldus sakkis rohkem kui sajaga!

Asusin siis sarnaselt eelkirjeldatule oma nimekirja kokku panema ja tekkis küsimus, misasi see Rock Reality on? Rabarock viitab www.rock.ee lehele. Vaevalt, et õllepurgid pool tundi laval end küljelt küljele veeretama hakkavad. Rocki kodukalt ma ka miskit mõistlikku ei leidnud. Võtsin appi lõustaraamatu ja ennnäe imet, kuskil alles pannakse mingit bändi kokku ja nad said alles hiljuti teada, mis nende nimigi saab olema! Tegelikult on kõik väga lihtne, mõned nädalad tagasi lükkasid Rabarock ja Rock käima mängu, kus otsitakse rockibändi, kes saab auhinnaks Rabaka Rock lava esinemisaega. Pillimehed, laulja, muusikastiil, pealkiri, tantsutüdrukute juuksevärv ja muu selline kirjutatakse ette. Ehk teisisõnu lihtinimene ehk vaataja tänavalt saab iga nädal ette öelda, mida uus ja uhke bänd Rabarockil tegema peab hakkama.

Idee on ju hea! Teostus – jään huviga Rabarocki ootama, et siis näha, mis see tulem on. Ma näituseks valisin just tantsutüdrukute juuksevärviks kiilakas, sest no nalja peab ju saama!

Vaata lisa:

http://www.rabarock.ee/

http://www.rock.ee/rock-reality/

Aasta 2010 oli Loitsu jaoks vaikne ja Loitsu võis lavalaudade asemel kuulda peamiselt televiisorist „Kättemaksukontori“ taustalt. Kas sepitsesite uusi lugusid või olite hõivatud muude projektidega? Kuidas on üldse Loitsu tegemisi mõjutanud näiteks Metsatölli edu, jagate ju trummarit?

Metsatöllu edu mõjutab tugevalt Loitsu tegemisi. Peale Atso olen ka mina tihedalt Töllu tegemistega seotud. Samuti pidurdas bänditegemist kõvasti Viljandis puhveti pidamine. Nüüd olen jälle 99% Kilulinnas tegev ja jääb veidi rohkem aega ja võhma Loitsu jaoks. Teadlikult uue plaadi jaoks materjali kokku kirjutama ei ole Loits hakanud, aga kindlasti on meil kõigil juba midagi sahtlisse settinud. Tuleme vaikselt, samm-sammult varjusurmast välja.

Ütlesite, et laupäevane live on viimane Loitsu kontsert enne uue materjali esitlust. Loitsu fännid on kindlasti kärsitud – millal võiks olla lootust uut kraami kuulata?

Seda väljaütlemist võib mitmeti mõista. Ega lõpmatuseni ei taha ju ükski artist vanal rasval liugu lasta ja vanu lugusi proovis taas ja taas kontsertvalmidusse sättida. Loits vajab värsket tulemist ja nõnda on ka plaanid sätitud. Mis, kus, millal…las aeg näitab.
Laupäevaks oleme aga tippvormi aetud ja teadmine, et müristame vana repertuaariga viimast korda, annab kindlasti kõvasti vürtsi juurde. Tuleb võimas mürgel!

Loits on kindlaks jäänud oma stiilile. Kuidas on Loitsu algusaastatega võrreldes edenenud eestikeelne metalmuusika, nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt? Millist kohta omab see maailma mastaabis ja kas koht on äkki kinni žanris?

Ma ei taha jõhkralt kõlada aga, kui Metsatöllu või Sortsu näidet ei oleks välja käia, siis ütleks et kohalik metalmuusika on sama sitas seisus kui siis, kui Loits alustas. Maakeelsest metalist rääkimata. Põlva kandist tuleb taas üht-teist huvitavat ja mõned uued tegijad (nagu Thou Shell of Death) hakkavad jõudma punkti, kust asjad põnevaks võivad minna, aga üldpilt on vilets.
Kohast maailmamastaabis saab rääkida iga bändi kohta eraldi. Mõnel on potentsiaali edasi jõuda, teistel absoluutselt mitte. Kriitikameelest ja entusiasmist jääb ikka kõvasti vajaka. Iseasi muidugi, kui suured ambitsioonid üldse bändi tegemisega kaasnevad.
Kui nüüd metali äärealadel toimuvast rääkida, siis Nevesis ja Pedigree on kindlasti need bändid, kelle kohta sooviks juba rohkem vahvaid piiritaguseid uudiseid kuulda. Küll kuuleb kah.

Stiilist rääkides, lisaks Loitsule on laupäeval ülesastuv soomlaste Axegressor stiilipuhas trash metal. Mida kujutab õhtu kolmas bänd Thou Shell of Death – kas black metal selle ehedal kujul?

TSoD on nõiaudu või siis “majesteetlik atmosfäärne, tugevate ambient-muusika mõjutustega ning omapärase vokaaliesitusega black metal” nagu nad ise end tutvustavad. Mis mul muud üle jääb, kui nendega nõustuda. TSoD helid on sügavad ja muljetavaldavad.

Lõpetuseks – Suomi Estland Perkele üritustesari kannab üllast eesmärki, elavdada Soome ja Eesti raskemuusikute vahelist koostööd. Soome ja metal on praktiliselt sünonüümid, mida on meil põhjanaabritele pakkuda?

Odavat alkoholi ja ilusaid naisi loomulikult!

Viimane pakkumine kõlab hästi ka kohalike jaoks. Lubadus näha tippvormi aetud Loitsu, kiidetud noori tegijaid Thou Shell of Death ning soome vanakooli trash metalit Axegressori näol kõlab loo autorile aga isegi paremini. Olgu veel mainitud, et peale südaööd on lubatud ka Draconicul kätt suruda või muul viisil sünnipäevaõnnitlusi edastada. Seega, laupäevaõhtused plaanid võib lukku panna nüüd ja kohe, lisainfot saab klubi Tapper koduleheküljelt: www.tapper.ee

Peatselt ka uudised festivali lõpliku esinejate nimekirja kohta, senikaua aga: www.rabarock.ee

Foo Fighters on kindlasti bänd, keda niisama kuulama ei satu. Viis aastat tagasi oleksin ma noogutanud, et on jah selline bänd, aga ei midagi enamat. Aasta siis oli 2008, kui Foo Fighters taas tuuritas ning plaati “Echoes, Silence, Patience and Grace” esitles. Puhas juhus, et ma neid Provinssirockil Soomes nägin. Täispikk kontsert väga mõnusa lavašõuga lõi mind pafiks. Kogu olemine, paljukõneldud trianglisoolo võitsid mu südame! Üle öö oli FF-st saanud üks minu suuri lemmikuid! Muidugi ei teadnud ma neist ikka veel suurt mitte midagi. Isegi mitte seda, et see Nirvana trummari Dave’i bänd on! Mis siiani tegelikult nende üks suurimaid müügiargumente ilmselt olnud.

Need, kes alles nüüd Foo Fightersit enda jaoks avastavad, on kõvasti paremas seisus. Kõige esimesena soovitaksingi ära vaadata eilse dokumentaalfilmi, kus hekseldatakse läbi kogu FF elulugu, tuuakse välja kõik praegused ja eelnevad liikmed ja muidugi ei saa ju ilma intriigideta! Saab mõnusa ülevaate bändi arengust ja lugude tekkest. Ja alles siis tasuks ette võtta näiteks “Greatest Hits” ning katsuda mõista, mida see muusika endast üldse kujutab. Kui nüüd on hing veel suuremat innustust täis, siis ette võtta aprilli ilmutis “Wasting Light”. Hoiatan, see plaat ei ole mitte lihtsate killast. Samas on see ka suur pluss, igal järgneval kuulamisel avastad sa enda jaoks hoopis midagi uut, mida varem ei märganudki.

Plaati ennast ma väga pikalt ei analüüsiks. Üks põhjuseid on ilmselt see, et see on tekitanud minus nii palju erinevaid tundeid ja mõtteid, et kogu jutt tuleks liiga segane. Üks on küll kindel, Foo Fighters on bänd, kes siiani on ainult häid plaate välja andnud. See viimane ei ole kindlasti erand. On vähe artiste, kes suudavad reliisida albumeid, mille peal mitmeid väga häid lugusid on! Aga õnneks neid ikka on!

Kuulamiseks “I should have known”, mis mingil põhjusel mul ikka veel kummitab. Kuulake sõnu!

Alustame algusest. Kuidas pruutidel läheb?

Pruudid õitsevad. Üle mitme aasta taaskord. Kevad.

Nädala alguses jõudis meediasse uudis, et Brides in Bloom’i prooviruumis möllas tulekahju. Kindlasti oli see paras löök enne tuuri. Kas olete saanud tehnika töökorda ja leidnud koha, kus vahepealsel perioodil proovi teha?

Tänu sõprade abile oleme asjast üle.  Proove teeme Pigeoni proovikas Indrek Kahari lahkel loal.

Kui halvas head otsida, siis peale uudist tulekahjust jõudis küll ka kõige unisema Brides in Bloom’i fänni teadvusesse seik, et Pruudid on tagasi. Kas olete päriselt tagasi või on ilmuv plaat lihtsalt punkti panemine Pruutide eksistentsile?

Elu on aeg-ajalt ettearvamatu. Mingisuguseid lõppukuulutavaid slõuganeid ei tahaks lausuda. Meile meeldib endiselt koos pilli mängida. Tulevad kontserdid on aga küll mõneks ajaks kõik mis bändil plaanis. Plaat on kummardus meie fännidele ja samuti võib ka ütelda kontserdite kohta.

Räägime uuest kauamängivast „Bad and Beautiful“. Tegemist on kogumikalbumiga, kus peal kõik eelnevate aastate jooksul erinevates stuudiotes salvestatud lood. Kui ma ei eksi, lubasite kogumikplaati juba 2008. aasta suveks – kas uus plaat on seega kaua tehtud kaunikene?

Tookord puudusid ressursid plaadi väljaandmiseks. Need mured on nüüd seljatatud ja on olnud aega uute lugude kallal nokitseda. Ettevalmistus on võtnud nii poole aasta jagu.

Pruutide varasemad EP-d on välja müüdud. Kui suur on uue kauamängiva tiraaž – kas peaks poodi kiirustama?

Tiraazh on tuhat. Kui otsas saab alati ju juurde tekitada.

Plaadi nimilugu „Bad and Beautiful“ on pühendatud hulludele naistele. Kes on need hullud kaunitarid, kas Pruutide fännid või hullunud pruudid?

Naised on kaunid ja õrnad olevused. Mõni veidi kreisim kui teine. Ja kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis oleme ise ka veidi omamoodi hullud.

Kui juba seletamiseks läks, olen alati tahtnud teada: mida üldse tähendab Brides in Bloom, millest selline nimi?

Bändi esimene kontsert anti nime “Bloom” all. Ajapikku kujunes sellest Brides in Bloom. Trummar Kaarle Kannelmäe pani selle nime. Imelik nimi. Ma ei teagi miks ja mida see tähendab.

Tuuritate aprillis neljas Eesti linnas – Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Viljandis.  Seejärel on Eestile ring peale tehtud . Kas piiri taha ei ole mõtet olnud esinema minna, olid ju näiteks soomlasedki Pruutidest vaimustuses?

Ei ole konkreetset plaani pidanud ega pakkumist tehtud. Soome ei ole kaugel samas.

Teiega on tuuril kaasas Silverstique ja Psychiatric Ward. Tundub, et sellises koosseisus just igav ei hakka?

Ei usu. Väga rõõmsameelne seltskond saab kokku. Igav ei hakka kindlasti.

Kas ja millises kontekstis kuuleme Pruutidest peale tuuri lõppu?

Kes teab. Loodame, et mitte prooviruumipõlengu või mõne muu ebameeldivusega seoses.

Lõpetuseks: lugesin raamatut „Sex tips from Rockstars“. Äkki mõni soovitus ka eesti rokistaaridelt?

Be safe!