Esmamulje oli tappev! Jõudsime kohale päev varem, peaks olema paras varu, et õige telkimisplats leida ja ennast kolmepäevaseks maratoniks hästi sisse seada. Tegelikkus oli midagi muud, terve Austria ja naaberriigid olid juba ammu ennast kohale vedanud ning moodustasid parkimisplatsil nüüd ummikuid. Saime ka kuidagi pargitud ja läksime käepaelu otsima. Mitte kuskil pole ühtegi viita ja muidugi on saksa keel piisavalt kõva, et keegi üldse natukenegi muudest keeltest aru saaks. Tunde hiljem olid paelad käes ja tagasi bussi juures. Algas telkimiskoha leidmine. Kogu selle kraamiga tuli käidud teed tagasi minna ning sealt veel kordades pikemat teed mööd edasi. Hiljem kaarti piiludes selgus, et hea korraldus küll, parklast otse telklasse ei saa, vaid tuleb tervele festivaliplatsile ring peale teha! Südaööl, kui ma kuskil keset teed oma kompsude otsas istusin, tahtsin ma ainult nutta, sest ei olnud isegi sellist tunnet, et kuskil võiks paar ruutmeetrit vaba ruumi olla telgi püstitamiseks. Siit veel kaks tundi hiljem olime siiski õnnelikult kellegi kolahunniku kokku lükanud ja vägisi endale koha teinud. Uskumatu, parklast telgi püstipanekuni läks aega kõigest 5 tundi!

Hommikul tabas järgmine üllatus, peldikuid nühiti ja pühiti küll hoolega, aga vett sai ainult ühest kohast, umbes poole tunni kauguselt! Pesemine ongi ületähtsustatud, lähme parem seda hiiglaslikku bändide listi vaatama. Jah, läheks küll, aga festarialale ei pääse. Alale sai kahest väravast ja igaühes kontrolliti ka trussikukumm üle. Niisiis pidi sujuvalt veel üks pooltunnike lihtsalt järjekorras seisma. Oleks see siis ainult festarialale sisenemisel nii olnud, välja ka ju ei lastud ilma kontrollita ja kui soovisid ühe lava juurest teise juurde liikuda, tuli seda veel korra teha! Aga lavad ei asetsenud mitte lähestikku. Muidugi i-le lisas täpi pisiasi, et hoolimata kilomeetritepikkusest vahest oli punasel laval superhästi kõik sinisel laval toimuv kuulda. Seda õnneks ainult lugude vahepeal.

Kui keegi paluks veel festivali iseloomustada, siis ütleksin “TOLM!”. Polnud kohta, kus poleks tolmanud. Eriti hulluks läks bändide ajal, kui rahvas kaasa hakkas tatsuma, või veel hullem HÜPPAMA! Suured tolmupilved lendasid mööda festivali ringi ainult. 31 kraadi kuuma, päike lagipähe, tolmutormid… Kõrbehädalise tunne tuli vahepeal peale. Lava ees vett ka ei pritsitud, niisiis tuli kosutuseks aeg-ajalt kuskilt eemalt vett käia kraanist pähe laskmas.

Ega kõik ka nüüd halvasti ei olnud! Bändid olid ülihead. Ühel päeval oli natuke tehnilisi viperusi In Flamesi ja Motörheadi esinemiste ajal, kuid üldjoontes oli kõik vägev! Megamiinus oli muidugi see, et viimase päeva õhtuks, kui SOAD lavale hakkas tulema, oli füüsiline väsimus nii suur, et raske oli ennast kokku võtta. Siit moraal, mõelge ikka hoolega, kas te tõesti tahate ja jaksate kõiki neid artiste vaadata ja kuulata. Mina ilmselgelt hindasin oma võimeid üle ja esimesel kahel päeval moshpitis viibimine andis kolmandal päeval ikka väga tunda.

Artistid
Kõige valusam bändide esinemiste juures oli ilmselt fakt, et kõik nad eranditult tulid mütsiga lööma ehk teisisõnu olid ette võtnud kogu oma hitiparaadi ja kandsid selle nüüd täie tõsidusega ette. Eraldi tooks ehk välja CAVALERA CONSPIRACY, kellest ma ei saa enam üldse sotti. Mis bändiga ta milliseid lugusid nüüd mängib? Lisaks oma noortele poegadele, kes on umbes sama hullud kui ta ise, tuli “roots” ära. Ega rohkem polegi vaja, et kõrbekuumuse käes viimanegi mõistuseraas kaotada!

Aga jah, sel korral sai nähtud selliseid artiste just sellises järjekorras:
Pain; Guano Apes; 30 seconds to Mars; Linkin Park; Katzenjammer; Cavalera Conspiracy; 3 Doors Down; Korn; Volbeat; In Flames; Motörhead; Alter Bridge; Iron Maiden; System of a Down

Ma väga tahaks midagi veel bändide kohta öelda, aga olen veel liiga oimetu sellest saadud doosist. Üks on kindel, NovaRockile ma tagasi ei lähe, kui just bändiparaad topelt tugevam pole. Kontsertipool oli superluks, kuid kõik muu korraldus sakkis rohkem kui sajaga!

Foo Fighters on kindlasti bänd, keda niisama kuulama ei satu. Viis aastat tagasi oleksin ma noogutanud, et on jah selline bänd, aga ei midagi enamat. Aasta siis oli 2008, kui Foo Fighters taas tuuritas ning plaati “Echoes, Silence, Patience and Grace” esitles. Puhas juhus, et ma neid Provinssirockil Soomes nägin. Täispikk kontsert väga mõnusa lavašõuga lõi mind pafiks. Kogu olemine, paljukõneldud trianglisoolo võitsid mu südame! Üle öö oli FF-st saanud üks minu suuri lemmikuid! Muidugi ei teadnud ma neist ikka veel suurt mitte midagi. Isegi mitte seda, et see Nirvana trummari Dave’i bänd on! Mis siiani tegelikult nende üks suurimaid müügiargumente ilmselt olnud.

Need, kes alles nüüd Foo Fightersit enda jaoks avastavad, on kõvasti paremas seisus. Kõige esimesena soovitaksingi ära vaadata eilse dokumentaalfilmi, kus hekseldatakse läbi kogu FF elulugu, tuuakse välja kõik praegused ja eelnevad liikmed ja muidugi ei saa ju ilma intriigideta! Saab mõnusa ülevaate bändi arengust ja lugude tekkest. Ja alles siis tasuks ette võtta näiteks “Greatest Hits” ning katsuda mõista, mida see muusika endast üldse kujutab. Kui nüüd on hing veel suuremat innustust täis, siis ette võtta aprilli ilmutis “Wasting Light”. Hoiatan, see plaat ei ole mitte lihtsate killast. Samas on see ka suur pluss, igal järgneval kuulamisel avastad sa enda jaoks hoopis midagi uut, mida varem ei märganudki.

Plaati ennast ma väga pikalt ei analüüsiks. Üks põhjuseid on ilmselt see, et see on tekitanud minus nii palju erinevaid tundeid ja mõtteid, et kogu jutt tuleks liiga segane. Üks on küll kindel, Foo Fighters on bänd, kes siiani on ainult häid plaate välja andnud. See viimane ei ole kindlasti erand. On vähe artiste, kes suudavad reliisida albumeid, mille peal mitmeid väga häid lugusid on! Aga õnneks neid ikka on!

Kuulamiseks “I should have known”, mis mingil põhjusel mul ikka veel kummitab. Kuulake sõnu!

Sajakonna Brutal Assaulti külastanud eestlaste seas oli ka neid, kellele tänavune pidu viies või isegi kuues. Läbi aastate on festival ise kasvanud ning nagu näha, siis ka fännide andumus. Lisaks soodsatele õllehindadele ja suurepärastele bändidele meelitab BA külastajaid hea kvaliteedi ning muinasjutulise kohaga. Suured lossimüürid on omal ajal justkui ehitatudki eesmärgiga kunagi tulevikus sealsamas tuhandetele inimestele meeldivat meelelahutust pakkuda.

Esimese hooga võib festivali brutaalne pealkiri ehk hirmutada. Meie põhjanaabrite esindusbänd Callisto, kellelt uurisin, milline osa nende loomingust brutaalsust peegeldab, ainult muhelesid mu küsimuse peale. Selgus, et bassimees Juhol oli esialgu sama hirm, kui neile ettepanek tehti Brutal Assault’il (brutaalne solvang!) mängida, kuid pärast esinemist tõdesid kõik mehed kui ühest suust, et see festival ei ole mitte brutaalsuse kehastus, vaid koondab väga erinevat head muusikat.

Märkimisväärne on ka, et kõikidele esinejatele on antud võrdsed võimalused, kedagi ei šaboteerita näiteks vaiksema heliga, mis omakorda annab võimaluse kuulajal igast oma lemmikust täiselamus saada. Küll aga võivad hätta jääda need, kes ei ole ilma-Taadiga nii heades suhetes kui näiteks BA teise päeva peaesineja Devin Townsend, kes esimeste riffdega kutsus välja piksenooled ja paduvihma, mis kogu kontserti veelgi rohkem ilmestasid. Kulda väärt on vaatepilt lava ees väriseva lõuaga nutvatest mehemürakatest, kelle hing ei olegi kivist!

Kole võib olla hoopis ilus ja heast muusikaelamusest ei ütle meist ju keegi ära. Metal-muusika austajatega kohtume juba järgmisel aastal samal ajal Jaromeris lossimüüride vahel Brutal Assault festivali XVI aastapäeval.

[View with PicLens]

 

Nagu juba traditsiooniks on saanud, minnakse ka sel aastal Metal Travel’i eestvedamisel augustikuisele Brutal Assault’ile Tšehhi. Uhkete müüride vahele ehitatud kahel laval astuvad üles niivõrd nimekad artistid, et puhas mõte nendest toob tibutagi ihule. Meenutades möödunud aasta festivali ja põrutavamaid esinemisi, tooks välja sellised nimed nagu Opeth, Biohazard, Testament, Pain, Immortal, Raunchy, Novembers Doom, Orphaned Land jpt. Need nimed on esimesed, mis kohe meelde tulid! See on alles algus!

Hea plaan oli Backsteidz.com’i lugejaid üllatada ka paari BA2009 esineja intervjuuga, kuid nagu juba vana Murphy teadis, siis kokkulepitud kohtumised Cynic’u ja Dagoba’ga jäid ära. Ühtedel läks tee peal kola kaduma, teistel buss katki. Katkise bussiga Cynic jõudis vähemasti lavale, küll vastu hommikut kõige viimase esinejana, kuid vaestel Dagoba poistel tuli oma show ära kangeldada. Kohaletulnud fännid olid küll sellisest asjade käigust pisut muserdatud, kuid üldist meeleolu ei rikkunud see kellelgi. Üks külastaja väitis, et tegelikkuses polegi eesmärgiks kõiki bände näha, vaid oluline on korra aastas just selles sümpaatses kohas sõpradega koos mõnusalt aega veeta!

Hea atmosfääri näitajaks oli kindlasti ka Biohazard, kes pärast laialiminekut uuesti kokku olid tulnud ning palusid rahval sünnipäevalapsest trummar Danny Schuler’ile sünnipäevalaulu laulda. Kui tšehhid oma kaashäälikutepaketikeeles laulu joristama hakkasid, langesid bändimehed suurest naerust lavalaudadele pikali ja püherdasid seal mõnda aega. Sünnipäeva tähistamine lõppes sellega, et rahva seast kutsuti kõik naised lavale puusa keerutama! Turvameeskond sai selle üllatuse peale küll hetkelise halvatuse, kuid kohaneti kiiresti ning kõik sujus nagu valatult! Pidu missugune!

Selle aasta BA2010 kohta kiidusõnu enam ritta panema ei hakka. Kohale tuleb juba minna selle pärast, et tänavune nimekiri on võimsam kui varem! Children of Bodom, Fear Factory, Gojira, My Dying Bride, Cannibal Corpse, Sepultura, Hypocrisy, Meshuggah, Mnemic, Napalm Death ja oi kui paljud teised! Mis siin enam mõelda! Kui sind pole Brutalil, siis sind pole olemas! Kas ma seda juba mainisin, et festivalil on sel aastal 15. juubel? Nüüd siis teate! Ilmselt tõotab pool-ümmarguse sünnipäeva nii mõndagi põnevat !

Vaata lisa:  http://brutalassault.cz/
http://www.metaltravel.net/

Alustaks kohe Tapperi suunas kriitikanoolte loopimisega. Koht oli nii külm, et ilma kinnasteta õlleklaasi käes hoida osutus piinavaks. Mütsi kakkusin ka järjest sügavamale pähe. Õudne! Ja siis muidugi fakt, et EOSi (loe: Eesti otsib superstaari) sarja võitja esineb koos veel teiste nimekate tegelastega ja saalis on umbes 50 inimest. Kuidas see võimalik on? Seda üritust oleks nii lihtne ju müüa olnud! Ei, ma ei mõista.

Soojendaja oli ka. Kenekenekene Ma sain siis ka teada, et ta kunagi sellise üksusega nagu Depoo on seotud olnud. Väga põnev, viis punkti. Tema uus grupeering Mimicry on ka päris vahva. Just selles mõttes, et kui neid vaadata, on tunda seda lavalist fiilingut. Noored ei ole sinna kunstlikult pandud, vaid see ongi nende bänd ja koos tehakse mingit ühist asja. See asi muidugi pole päris minu teema. Kohe väga tahaks näha Kenet tegemas alternatiivi, mitte Eesti versiooni Black Eyed Peas’ist. Jääb loota, et tal mitu projekti käsil ja see, mis eile lavale aeti, mitte ta kõige südamelähedasem projekt pole. Eks näis.

Ja siis tuligi kauaoodatud Jana. Muideks, kui loogiline on teha plaadi esitlust ja plaate mitte müüa? Nojah, kontsert iseenesest oli vahva. Jana mustad nabani juuksepikendused isegi mõjusid pigem positiivselt kui et üleliigse mopina, mis on pea külge kinnitatud. Ja no see hääl…

Jana bänd on see uhke EOSi taustabänd. Väga võimsad muusikud kõik koos. Ja mittemingisugust bändi tunnet. Jah, nad teevad kvaliteetset muusikat, aga fiilingut pole üldse! Jana muudkui pingutab. Endiselt tohutult vinge hääl. Ja nii õudsad laulud! Kahju oli vaadata, kuidas nii andekas inimene nii veidratesse piiridesse on topitud, kus ta ise ka hästi ei saa aru, mida tegema peaks. Vähe sellest, et iga laul eri masti oli, ei tulnud ka tema hääle eripärad mitte üheskis neist välja. Pidu läks lahti alles siis, kui Jana kavereid hakkas tegema. Täiesti pekkis. Ropendada tahaks. Nii hea oli! Ja siis tuli Artur lavale. Superstaari Kartul, nagu mina teda hellitavalt kutsun. Ega ma temast kui lauljast pole midagi erilist arvanud. Kuid Janaga duetti lauldes (loe: koos laval esinedes, sest ta pigem räppis:) ) muutus mu arvamus temast päris kõvasti. Nad on ikka nii mõnus paar laval, Jana teeb raske laulmistöö ära ja Arturi kanda on publiku utsitamine ja show! Väga hästi täiendasid teineteist.

Kokkuvõttes, Jana plaati ma ilmselt endale ei osta. Küll aga ootan pikisilmi järgmist, mille loodetavasti keegi teine välja annab, kui me uhke eurolaulu tootjaskond.

Kontsedipilet uksel maksis 600 krooni. Mõtleks hetke TV3 uudistereporteri esitatud küsimusele, et mis selle raha eest ostmata jäi? Ma arvan, et ei jäänudki midagi ostmata. Muusikaelamus on ju ka midagi väärt! Ilmselt ostis iga mõtlev inimene pileti ikka eelmüügist, tagades veel parema hinna-kvaliteedi suhte. Kuid samas, vaeseid artiste ning ürituste korraldajaid tuleb ka toetada!

Def Räädu

Ürituse üleskütjana astus lavale Def Räädu. Poole kontserdi ajal astus üks turist mulle ligi, kes tahtis teada, millega tegu. Kuna hääldus Def Räädu talle segaseks jäi, siis lubati mul uhke nimi ta iPhone’i sisestada. Midagi kritseldas ta sinna ise veel juurde ja siis pani õnneliku näoga telefoni taskusse tagasi. Def Räädu oli ilmselt ka tema jaoks paras üllatus. Kunagi aastate tagant on mul neist mingisugune pilt silme ette jäänud, kuid kindlasti ei ühildunud see nähtuga. Vahepeal neid vaadates tuli mulle tunne peale, kuidas Bob Marley kuskil lava tagumises nurgas istub ja pläru kimmub. Lava oli ju äärest ääreni tossu täis! See oli puhas rasta-räpp, mis lavalt läbi udu saali paistis. Kõige rohkem meeldis mulle bändimeeste omas mullis olek. St iga mees nautis lavalolekut täiesti isemoodi. Kui trummar näitas oma emotsioone välja iga lihase abil, mis talle näkku installeeritud on, siis üks lauljatest hüppas ja tantsis nii pööraselt, et ma täiesti kartsin, et ta oma kaela võib murda. Aga Def Räädu on kindlasti bänd, kellel on olemas see miski, mida mõni artist võibki otsima jääda. See mõnu ja kindlus, millega laval oldi, oli märkimisväärne. Küll mingi aja pärast ei jaksanud ma neid enam räppimas kuulata, kuid eks see ole selle pärast, et ma pole just kõige suurem rasta-räpi fänn.

Morcheeba

Morcheeba kontsert iseenesest midagi väga erilist polnud. Laval figureeris viis meesterahvast ja üks naine, kes aeg-ajalt DJ laua juures Sauzat käisid trimpamas. Vahele kiideti kõvasti Tallinna Vanalinna baare ja muidugi ka publikut. Iga lauluga suudeti üha enam meeleolu luua. Publik, kelle hulgas oli nii harjaga punkareid, kui kitlis vanamemmesid, tõmmati lugu loolt üha enam kaasa. Üks moment üritati rahvast ka laulma saada, kuid tagasihoidlikkus lubas publikul esialgu ainult kaasa plaksutada. Kui Morcheeba lõpuks maani kummardas ja lavalt minema kõndis, järgnes sellele tohutu aplaus. Iseenesest rahvast ju polnud palju, kuid seda nõudlikumalt kutsuti artiste tagasi. Kirsina magustoidul mängiti lõpetuseks ka Rooma-lugu ära. Neid sõnu teadsid küll kõik ja selleks hetkeks oli piisavalt julgust juba kogunenud, et kaasa tammudes ka häälepaelad valla päästa. Väga meeleolukas kontsert! Siiani kummitavad veel read:

“You and me were meant to be
Walking free in harmony
One fine day we ll fly away
Don t you know that rome wasn t built in a day”

Kas peaks jälle hakkama masu pihta näpuga näitama, et külastajaid kolmandiku võrra vähem oli või tuleb hoopis korraldajate otsa vaadata, kes artistide valikuga kohe mitte üks teps ei üllatanud? Või pakuks kolmanda variandina välja reklaami puuduse ning tõsiasja, et laagri kodukas ise alles nädal enne üritust ennast lõplikult avati. Tänapäeval planeerib maksujõuline külastaja puhkuseid juba jaanuaris ning kui suviste ürituste kohta piisavalt informatsiooni kätte ei saa, siis jäetakse need ka kavast välja. Eks need kõik ole omamoodi mõjutajad, kuid hea meel on tõdeda, et püsikundesid ei morjenda midagi!

Laagrisse tullakse ikka peamiselt sõpradega kohtuma ning head mussi nautima.
Kui eelmine aasta oli peaesinejaks Amorphis, siis sedakorda pidi seda rasket rolli täitma Septicflesh Kreekast. Ma ei üllatuks, kui enamuste jaoks Laager selle bändiga esmakordseks kokkupuuteks oli. Kõige tuntum nimi välismaiste külaliste seast oligi Rotten Sound Soomest, kes juba korduvalt eestlasi lõbustamas on käinud. Peab tunnistama, et nad isegi päris muhedad olid ja kohalik publik neid armastab. Eesti bändidest tooks kõige rohkem esile Kosmikuid. Ma isiklikult ei oleks isegi selle peale tulnud, et selline esineja just HRLile kutsuda, kuid kindlasti üks targemaid otsuseid. Teine oodatumaid bände oli ilmselt Herald, kes tutvustas uut lauljat. Kindlasti ei pidanud keegi kohaletulnutest pettuma. Aksel on väga tugeva vokaaliga ning ka väga karismaatiline. Kuid mulle meeldib Aksel G ridades palju rohkem. Maitse asi.

Kuid nüüd jõuame bändideni, mida ma liigitan emobändide hulka. Ehk siis need artistid, kes rohkem maskaarat ja juuksevärvi tarbivad kui piigad Viru väravates. Kui Kojamees juba mitmendat korda lavale tuli ja endale iseloomulikku kildu hakkas rebima, siis olin täiesti veendunud, et Rockcrime jääb sedakorda nägemata. Umbes pool tundi pärast nende planeeritud esinemise algust jooksis lõpuks bassipoiss keel ripakil läbi rahva lava poole. Näed, leidis ka aega kohale tulla. Kuuldavasti olevat eelmisel õhtul pidu natuke pikale veninud ja hääletamine pealinnast ei läinud ka just kõige libedamini. Aga läbi raskuste tähtede poole ja võimalus oma neli lugu ära mängida saadi. Rockcrime’st kõvasti paremat lüürikat tarbiv Revolver oli teine emokuttide kamp, mis nõudis vaatamist. Ma siiani imestan, kuidas nad ikka veel laiali pole läinud. On ju laval liiga palju isiksusi koos, kellest igaüks end upitada üritab. Meediakära ja foorumite järgi peaks tegemist olema Eesti kõige vingema ja parema bändiga. Kahju, et see ka päriselus nii pole. Muidugi on poisid laval lahedad ja näevad just sellised välja nagu vaja, aga kõige muuga tuleb veel kõvasti vaeva näha. Rasvaseimad kriitikanooled saadaksin Baari Maariuse suunas, kes suutis hiilata ainult oma ropu suuga. Muidugi on tore, et tehakse mussi ja bändi, aga lihtsalt staatuse pärast pole mõtet asja ajada. Ei piisa ainult kuskil Vana-Vigala majade vahel muruplatsil purjus peaga oma juveelide demonstreerimisest. Seda miskit on ka vaja!

Pakutava meelelahutuse koha pealt tooks eriti esile tünnisauna, mis mitmekordistas paljaste tegelaste arvu festariplatsil. Alaealisele kontingendile ehk mitte nii sobiv ja kohati võis ka silmanägemisest ilma jääda, kui pilk valesse kohta sattus jääma, kuid peamine, et rahvale see meeldis! Ka jätkupeod olid täiesti omal kohal. MissKessu, nagu tavaliselt sätitud ning hea väljanägemisega, valis tugevamatele plaate. Paraku aga neid tugevaid polnudki nii palju kui alguses tundus. Eks mõned jommis kodanikud protesteerisid ka selle peale, et igat soovitud Roots’i või Final Cuntdown’i kohe mängima ei asutud ja suundusid pea koheselt telklasse tagasi. Pole halba ilma heata! Jäigi rohkem ruumi tõelistele muusikaarmastajatele.

Kust on tulnud komme keset ööd magavate inimeste vahel Helgasid ja Eerosid kõva häälega taga otsida? Mis seal telkimislaagris tegelikult toimus, see jääbki ilmselt saladuseks, kuid väga turvaline koht see olla ei saanud. Õhtul sellesse piiratud alasse sisenedes ei saanud kuidagi kindel olla, et hommikul soovitud ajal sealt ka välja jõuad. Abivalmimad aitasid ärakukkujatel taskuid ning muud lahtiseid vidinaid osavalt keha külge teipida, seega hirmu millestki tähtsast ilma jääda väga polnud. Aga vargapoisid tegutsesid siiski! Esimesel ööl läks särgimüüjatel üks kast pusadega jalutama! Varganägu oli aga nii osav, et valis just sellise kasti, mille sisuga äritsemine või isegi tarbimine ta lihtsalt välja annab. Neid dressipluuse pole lihtsalt rohkem! Minu soovitus pätipoisile, parem tunnista tegu ning tagasta asjad, sest vahele jääd sa niikuinii!

Laager on üks ülimart tore koht, ettevõtmine ja traditsioon. Kuid see kaheksas on ilus õppetund olukordadest, kus kõik ei õnnestu nii hästi kui tahaks. Eesmärk on ju ikka paremini teha! Au ja kiitust nendele, kes kõige selle juures ebaõnnestuda julgevad ning kummardus nende ees, kes trotsides kõike ainult ülesmäge pürgivad. Jääb lootus, et see aasta ei hirmuta ära ettevõtlikke, kuid põletab läbi tühikargajad. Kohtumiseni järgmisel festaril!

NBS on Eesti areenil ikka väga kõva nimi ja sellest on liiga kaua aega möödas, kui fännidele midagi käegakatsutavat pakuti. Eile õhtul tehti aga ajalugu, kutsuti kokku kõik toetajad ning esitleti Rock Cafes kauaoodatud “Starstealer’it”. Ootusärevus oli maksimaalne, kuidas uus materjal ka lavalt kõlab! Kuid aega veel oli, enne tuli Soome külalised ära kuulata-vaadata. 45 Degree Woman on kuuldavasti juba päris pikaaegne koostööpartner NBSile. On nad ju varemgi koos Soomes lavalaudu tallanud. Eesti publik neid kahjuks väga ei armasta. Ei ole mõtet otsida põhjuseid põhjamaises külmuses, mis laval oli, vaid ajame kogu süü õhtu peaesineja kaela. Kogu see rahvas tuli ju ainult No-Big-Silence’it vaatama!

Kaua oodatud kaunikene – rohkem ülistussõnu ma uuele materjalile ei annakski. Vana hea NBS ja ei mitte grammigi rohkem. Superstaari Jana asemel toodi sedakorda hoopis elavam naishing lavale. Siinkohal saaks ilmselt kollane ajakirjandus mitme lehe jagu intriige kokku punuda – superstaar Jana on asendatud “2 takti ette” finalist Vesikuga. Kas Jana enam ei sobinudki? Jõudu intriigide punumisel! Aga karglev punapea oli vinge! Korraks isegi mõtlesin, et selline võiks NBS kogu aeg olla.

Ja kus on kõik uued superhitid nagu näiteks “War In Wonderland” neid pakkus? Kogu uus kraam jääb ikka vanade lugude varju. Tõtt öeldes on mul kahju, mu ootused olid palju suuremad. Aga samas ilmselt need ootused mu mulje ära rikkusidki. Tegelikult on ju NBS hea asjaga lagedale tulnud, aga oleks natuke rohkemat tahtnud… Ongi rohkem põhjust järgmist plaati oodata! Seniks aga näpud püsti ja poodi “Starstealer’i” järele!

Vaata ka pilte!

Kaheksakümnendate Inglise gooti-rokkarid The Sisters of Mercy võtsid lõpuks vaevaks 28. märtsil ka Tallinnat külastada. Iseenesest pole siin midagi imestusväärset, eks see Eesti juba üks rocki-dinosauruste tantsulava ole. Ja mida muud see TSOM ole, kui üks väljasuremisohus dinosaurus. Kusjuures siinkohal ei räägi ma üldse fännide vanusest, vaid bändist endast.

Kontsert polnud veel alanudki, kui kõik juba oli ülimalt paljutöotav. Uksel suruti igale fotograafile kätte leping, mis ilmtingimata tuli allkirjastada. Ei tohi ju lubada, et kellelegi autoriõigus alles jääks! Muidugi võeti sellega ka kohustus kõik pildid disketil(!) kuhugi New Yorki 14ndale korrusele saata. Raudselt saan ma nüüd kohtukutse selle pärast, et need üksikud väljatulnud pildid nendega kooskõlastamata avaldan. Kuid eks see ole juba järgmine lugu.

Rock Cafe lava oli võimas, taga seinas palju värvilisi prožektoreid ja tossumasinad, mis vahet pidamata tööd tegid. Ei tea, kas nad üritasid sellega meeleolu luua või oli eesmärk lihtsalt enese ümber salapära luua? Läbi tossu pole ju võimalik tuvastada, kes kui palju pille mängib ja mida üldse mängitakse. Üks on küll kindel, laulja Andrew Eldritch oli küll päris. Ega muidu poleks helitausta pidanud nii vaikseks kruttima, et vokaali ka kuulda oleks. Tüübi hääl lihtsalt on kaotanud oma endise sära. Kahjuks pole kontsert eriline elamus, kui sa 5 meetrit lavast saad rahulikult kaaslasega juttu puhuda ja bändi nautimiseks kõrvu pead kikitama. Õnneks aga paljud minu arvamust ei jaganud ja ahmisid endasse ürituse igat sekundit. Lavale maha jäänud playlisti järgi mängiti ette järgmised lood:

Crash and Burn
Ribbons
Train/Det
Alice
Flood I
Floorshow
Anaconda
Marian
Susanne
Arms
Dominion
Summer
F+L+A
Corrosion
Flood II
–
Something Fast
Vision Thing
–
Lucretia
Top Nite Out
Temple

Helimehe kõrval plaadimasinal tiksus kell, mis luges möödunud sekundeid. Esimene sats kestis ei sekunditki rohkem kui üks tund. Pärast seda tuli kolmeminutiline paus, mil anti sõna fännidele. Kaks lisalgu ja 1:10:00 jäjekordne kolm minutit, pärast mida viimased hitid. Kokku kestis kontsert täpselt 1:26:00. Tegelikult on ju loogiline, et elektroonilise muusika puhul kõik on täpselt välja kalkuleeritud, kuid hetkel teeb mulle kõige suuremat nalja see pauside täpsus. Kes neile seal lava taga punase lipukesega lehvitas ja sekundeid järgmise looni luges?

Sistersid olid laval head, kuid see on ka kõik, mida öelda. “Suurepärasuse” faktor on neil kuhugi kaduma läinud. Eeldades muidugi, et see neil olemas on olnud, näiteks päevil, mil nad kuulsaks said. Kuid käituvad tüübid ikka nagu superstaarid. Pärast kontserti jäi neli fänni kaasavõetud vinüülidega bändi ootama, et autogramme küsida. Kaks tundi hiljem litsusid turvamehed järsku need üksikud fännid vastu seina ja Andrew Eldritch jooksis pisikese jässaka manageri varjus kiiresti läbi saali avatud uste poole. Kas tõesti on TSOM juba sellise taseme bänd, kellel pole enam fänne vaja? Lihtalt uskumatu. Selline ta siis oli, The Sisters of Mercy.

“Hei, kõik ! Tulge elage Eesti bändile kaasa!” kutsus Charm Bastard omi fänne. Inimesi oli vähe,  CB aga ei lasknud sellegi poolest latti alla ja tulistas niikuis jaksas. Poisse peab kiitma. Nad olla koos mänginud vaid mõned kuud ning see kontsert oli neil üldse neljas ülesastumine, sealjuures esimene täies koosseisus. Teadjamad mehed rääkisid, et veel eelmisel kontsertil oli trummarit asendanud laptop. Ma sellest muusikastiilist, mida nad viljelevad, ei tea küll mõhkugi, ning aru ei olnud võimalik saada ühestki sõnast, mida nad laulsid. Siiski, käigud olid kiired, karmid, mehed laval lusti ja tahtmist täis. Mida sa muusikuhuvilise hing veel oskad tahta. Lisaks mängisid poisid hästi. Lõpetuseks suutis trummar oma turmminaha puruks lüüa. Selleks, et mängida lisalugu, keerati trummil teinepool. See heli, mis nüüd kostis, ei olnud küll teabmis hea trummisound, aga rütmi sai lüüa küll ja lisalugu tuligi esitamisele. Lisapala lõpus lõi trummar ka selle teise naha puruks. Vat ei tea, kas oli mehel liiga palju tahtmist, või tegi ta siis midagi valesti. Ühe kontsertil viibinuga jäime uskuma pigem viimase variandi tõesust. Ma loodan, et CB ajab oma rida edasi ning kuulen nende kontsertitest ka tulevikus. Poisid, kui te juhtute seda lugema, siis jõudu teile. Tehke edasi rsk!

Seejärel oli aeg keerata ennast proge kanalile sest järgmisena astus üles The Human Abstract.  Nagu eelnevalt olin neid myspacest kuulanud, segunes nende muusikas core ja proge. Omi võimeid instrumenti valitseda dremonstreerisid mõlemad kitarristid, trummar, kui ka laulja. Bassimees jäi kuidagi varjupoole selles osas.  Laulja oli vähese kohale tulnud publiku kohta äärmiselt kena, kiitis kohaletulnuid ning palus bassimehele õlut välja teha, kuna tollel olla sünnipäev. Nagu Charm Bastard, ning etteruttavalt öeldes, ka The Chariot, esitas ka The Human Abstract väga lühikese seti. Ma küll kella ei vaadanud, aga liiga palju üle poole tunni ei esinenud vist ükski.

Kui Alustas The Chariot, jäin ma esimese hooga jahmunult vaatama, et mis nüüd siis juhtus. Muusikud jooksid ringiratast, edasi-tagasi, karglesid. Ei, no tore ju ise-enesest. Sellist esinejat, kes liigub laval ringi on ikka huvitavam pildistada, kui sellist kes ainult ühel kohal püsib. Mulle tundub, et kolmest külalisbändist oli just The Chariot kõige  puhtaverelisem core. Sõnadest aru ei saanud, muusika oli vali. Mis puudutab eelnimetatud laval karglemist, siis teatud aja möödudes panin tähele, et nad kõik on endale suht stamp trajektoorid valinud.  Ei olnud tegemist emotsioonist kantud ringi jooksmisega, vaid pigem aja jooksul välja kujunenud rajad. Selgelt oli näha ka see, et poisid teevd muusikat lõbupärast ja funiga mida tõstsid esile lugude vahepeal mängitud sämplid lastelauludest, mis tõenäoliselt pärinevad eelmisest sajandist.

Baarijärjekorras sain jutupeale Protest The Hero kidramehega. Küsisin, et mis tuuled Kanda muusikas puhuvad. Kes on tulnud Kanadast? Bryan Adams, Celine Dion, Barbara Streisand, Nickleback. Kui vaadata seda rivi, siis ehk on just Protest see parim, mida on Kanadal pakkuda.  Sel õhtul ülesantunutest omas just peaesineja kõige laiemat muusikastiilide valikut.  Põhirõhk oli core, aga mitte vähem tähtis osa on meeste muusikas ka tehnilise filigraansuseni lihvitud proge.  Kiired soolokäigud, mida mängiti nii ühekaupa, kui ka kahel kitarril parallelselt. Selles bändi sekkus soleerimisse aktiivselt ka bassimees. Laulude tempo vaheldus, jõudes loo lõpuks tihti välja hoopis kuhugi mujale, kui sinna, kust alustati.  Mingil hetkel tabasin ennast imestamast, et mis asi see on, mis mulle nendes nii tuttav on…. ? Emo! Minu treenimata kõrvad ja silmad tajusid lavalt just selle halvamaigulise täheühendi sugemeid. Aga absoluutselt mitte halvas mõttes. Kõik oli paigas.  Lugude vahepeale amastas laulja, Rody Walker, publikule lookesi vesta ja niisama muhedat juttu ajada. Rääkis, et ta on väga elevil, et tuur läbi saab, sest saab koju minna. Te ju teate, miks ma sellest nii elevil olen. mhmhh gonna fuck my girlfriend, rääkis ta ja näitas rahvale, kuidas ta seda teeb. Lisaks olid nad kõik väga elevil, et varsti uus Star Treki film välja tuleb, mille nägemiseks lubasid nad oma kontsertilt jalga lasta. Oma muheda olemise, musikaalsete oskustega ning ka veidi välimuse poolest meenutas Rody mulle ehk veidi isegi Corey Taylorit.

Mul on väga kahju, et sellise tasemega kontsert niivõrd vähe publikut kohale meelitanud oli. Inimesi võis ehk tipphetkel olla 100-150? Pigem arvan, et isegi pakun üle. Neist iga bänd oleks väärinud täismaja.  Vähene arv aga ei takistanud ühtegi bändi andmast üht parimat kontserti, kus ma sel aastal käinud olen.  Peaesineja laulja, Rody lubas varsti jälle siia esinema tulla, aga tal oli palve, et järgmine kord, võtaksid need, kes täna kohal olid, ka oma sõbrad kaasa.  Kitarrist Tim Miller ütes pärast kontserti, et rahvast oli küll vähe, aga neil oli lõbus.