Aga siis hakkas Slash kaineks, lõi pere ja läks paksuks.  Ma ei ole nii hea muusikatundja, et aru saada, kas aja ja kainusega on Slashi mänguoskus paranenud või mitte.  Küll aga tundub, et ta on jäänud kuidagi krampi. Lavale astudes ei õhka temast täit kindlust. Pigem ta äkki….. kardab?

Vastilmunud, omanimelisele, sooloplaadile on kogutud ports laule, kus kaasategijad võib tinglikult jagada kaheks: noored ja uljad ning vanad peerud. Minu arvamus on, et viimased oleks võinud ära jätta ning pigem noorust ja uljust lisada, kuna näib, et just sellest jääb plaadil puudu. Plaat ei ole halb. Kindlalt üle lati, aga… hing jääb kripeldama.Midagi jääb justkui puudu.

Esimese loo, Ghost,  algus on cool. Julge, kaasahaarav. Kohe hea tunne tekkib. Siis aga nuditakse lugu ära ja lauserida “rocknroll” tundub edaspidi suisa piinlik.

Kõige parmini õnnestunud koostööd on plaadil noorte ja vihastega: “Back from Cali” ja “By the sword”. Vanadest peerudest paneksin iga kell mängima koos Iggy Popiga tehtud “We’re all gonna die”. Naiste võrgutamiseks koos veiniga sobib hästi pala, nimega “Gotten”, koos Adam Levine’ga. Enne plaadi ilmumist sai Fergi palju kiidusõnu, aga minule ta väga sügavat muljet ei jätnud. Hääl on tal ju olemas, aga lugu ise on pigem ameerika raadiorokk.

Lisaks nendele, kes plaadil esindatud on, teeb Slash kummarduse ka mõnele, keda plaadil ei ole. Mina suutsin tuvastada Aerosmithi “Walk this way” ja Metallica “Master of Puppets”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ootused plaadile olid kõrgemad. Tunnen puudust kontrollitud kaosest. Jääb loota ja soovitada, et Velvet Revolver leiaks endale kiiresti noore ja energiat täis laulja, kes ka Slashil jalad kõhu alt välja käsutab.

Slash- By the sword

Sellise liiderliku meelega sai pandud peale ka Päikesepilkajad. Algus on muljetavaldav, 100% kindlusega ümisete peale plaadi kuulamist paar päeva „aivara vai, aivara vai…“ Ja mis siis edasi: olen põlvili, häda, ikaldus, valu, pudel on tühi… . Mis on saanud väikestest krattidest, kiimastest meelitajatest, patukaubitsejatest? Kas tõesti on sündinud Eesti rokile nii omane hala ja ikaldust ülistav kauamängiv? Kratirokist on saanud igav hevi.

Kindlasti on bänd ise oma plaadiga väga rahul. Lõputud tunnid stuudios, põnev miksimisprotsess ja Ivar Musta kindla produtsendi käekirjaga nuppudemäng, annab tulemuseks üle keskmise kvaliteetse, rohkete nüanssidega ja kavalustega muusikapildi. Siiski jäävad kõrva mõned üleliigsed plõnn-bumm-plaks lood ja läbiva noodina eelpool märgitud lõputu hala.

Loomulikult on ka siin omad hetked. Juba mainitud avalöök, Tõnu Naissoo viisile sepistatud Nõuniku laul, sobib tänasesse Eestisse kui rusikas silmaauku. Samuti on väga hästi õnnestunud ballaadi sugemetega Armastatud tingimisi ja Kõverpeegli rahvas. Just viimane on näide õnnestunult viimistletud laulust. Samad eeldused on olemas ka Langenud inglite maal, kuid paraku kas produtsent enam ei viitsinud, või ei meeldinud see laul bändipoistele, selge hitt lõpetatid kirvega peale 2. refrääni.

Head lood on kindlasti ka Kui mustavad udud ning Rulett. Viimane näitab, et viisi loomisega saavad hakkama ka teised poisid kui enamike lugude autor Kid.

Kõik eelnev sunnib küsima, et milline võiks olla soovitus selle plaadi tarbimise osas. Kahjuks ei ole Eestis veel levinud iTunes’i kasutamine. See fenomen on muutnud paljude suurte staaride albumid lühemateks, ühtlasemateks ja kvaliteetsemateks, kuna fännid kippusid alla laadima vaid parimaid albumi lugusid. Usun, et ka HND oleks oma plaadi saanud piirata 10 looga, pöörata sämplitest ja efektidest enam tähelepanu sõnumile ja leida ülesse kaduma läinud testosteroon. Verd, nikku, armastust! See on HND meie jaoks! Bändi muusika aga pakub: Konid, südamevalu ja poliitika!

3/5

Plaati haarates jääb esimesena silma märkus: Sobib lastele vanuses 3-6. Piltide järgi vahelehel võiks arvata, et tegemist on Looney Tunes’i saundträkiga Happy Tree Friends võtmes. Naelad, jänesed, veresooned… Keeran lehte ning saan osa millestki päris huvitavast. Siinkohal väike kokkuvõte loetust:

Kuule sina, Jeesus küsib sinusuguselt sündinud kaotajalt, kas sa võiksid hoida talle kohta põrgus. Palun anna mulle andeks, ma olen lihtsalt üks sohilaps. Põrgu pole enam kunagi see, kui mina sinna satun. Ma ei hooli millestki, tule ja ime mul lahti!

Väike räpane hoor, jalutad tänaval oma särava naeratusega üleni mustas ja paljastav. Su keha tekitab mus judinaid. Seda sa ju tahadki! Su ema sõimab sind hooraks, su isa sõimab sind hooraks. Sa tead täpselt, kes sa oled, võlts lits võltsi naeratusega. Tantsid alasti välkuvas valguses, su käes on tuhande mehe hinged. Näita meile oma Hollywoodi.

Kiired autod, limusiinid, kõik mida näen, paneb mind röökima. Shampanja ja kokaiin, super gruupid tasuta lava taga. Ma tahan sind näppida kui staar pärlendavas taevas. Ma tahan teada, kuidas kõik on kaotanud kontrolli. Ja miks kõik karjuvad minu nime. Kogu glämm juhtub Hollywoodis – punane vaip mu jalge all, ööklubid, tüdrukud, pornostaarid, kes kõik tulevad minu suunas…
Kas see on uni või fantaasia? .

Jälle üks võimalus surra, see tuuline tee, millel sõidan paneb mind nutma ja naerma. Ma ei tea kuhu minna. Preili alkohol on mu võtnud, võlunud mind oma toonidega. Siin ma olen tühjas ruumis, kasutatud ja segaduses. See valu ja need pisarad. Saan aru oma vigadest, piinlik, see ahvatlev viskipudel. Kunagi ma ehk lõpetan selle tapva elu. Ma ei tea kus ja kuidas, kuid ühel päeval olen ma sügaval maa all. Sünged mõtted triivivad mu ajus, surelikkus on mu kinnisidee.

Iga hommik ma ärkan röökides, ma tõstan oma rusika nii kõrgele kui saan, täna tuleb järjekordne võitlus, ma rockin teid kõiki, te olete selle välja teeninud.
Vahet pole, mida inimesed minust mõtlevad, veri mu soontes põleb tasuta, ma kaitsen ennast sinust, sa väikse emanikkuja, sa haised kui hulleid pask.

Siit edasi peab igaüks ise jätkama. Ilmselt kõige paremini sobib seda teha nädala pärast Tapperis. Vihjena võin öelda, et hoolimata sellest kokkuvõttest on tegu päris huvitava kollektiiviga. Arvestades nende lühikest ajalugu, siis käesolev irooniat täis album on saavutus omaette. Seega kindlasti tasub neid vaatama minna.

Scarlet Violet
23. juuli, Tapper

Ja nüüd siis sattusin Marilyni uhke uue albumi otsa “High End Of Low”, mille kirjutamist olevat ta alustanud juba 2007. aasta lõpust. Oma intervjuudes on MM väitnud, et sellest tuleb üks kõige armutum, raskem ja vägivaldsem album üldse! Noh, ega ma ei oskagi seda väidet kuidagi asjalikult kommenteerida. Eks see ole parajalt suhteline, kuid raskuse suhtes tundub see album küll üks popilikuimaid, mida Mansoni repertuaarist üldse leida võib. Fännid on päris tigedad selle pärast. Aga mulle see meeldib! Tohutult!

Enamus lugusid albumilt on meeldejäävad, kas siis meloodia poolest, rütmilt või hoopis lüürika paneb kukalt sügama. Nagu ta ise väidab, siis paljut sellest oleks tahtnud ta öelda oma eks-naisele. Siit edasi võib igasuguseid vahvaid seoseid hakata välja mõtlema. “Blank And White”, tühi ja valge. Kas siis vastavalt peakolu ja nahk?

“High End Of Low” on väga õnnestunud disco rock album! Kellele softim MM meeldib, see jääb raudselt rahule. Kes aga hindab vana jõulist Mansonit, see saab suure pettumuse osaliseks. Ega ei saagi ju igaühe maitse järgi olla!

Vaata (kuula) lisa siit:
http://www.thehighendoflow.co.uk/

Bedwtters on Eesti mõistes kahtlemata oluline bänd sest kellelgi teisel ei ole ette näidata kaminasimsil seisvat MTV auhinda. Sellest auhinnast on nüüdseks möödas juba paar aastat ning sel ajal hakkasin juba kahtlustama, et kas poisid on ehk püssi sootuks põõsasse visanud.

Siiski mitte. Salvestasid hoopis kauamängivat. Kui olin plaadi esmaskordsel kuulamisel jõudnud umbes 6. looni, sain aru, et mina ei ole selle plaadi sihtrühm. Poisid ise on noored ja teevad muusikat ehk veel noorematele. Mässumeelsust selles plaadis on, aga ei ründa. Uriseb, aga hammustada ei julge. See on plaat, mida 14 aastane tüdruk kuulab täiel võimsusel, lihtsalt selleks, et omi vanemaid ärritada. Vanemad võivad aga rahulikult lehte edasi lugeda, sest liiga sügavat sisu selles plaadis ei ole. Tegelikult on hoopis heatuju ja peomuusika. Seda arvamust kinnitavad ka plaadiümbrise fotod, kus bändimehed rokivad korteripidu. Et plaadi kujunduses on vihjed pahedel vaid õrnalt-õrnalt aimatavad. No sex, no drugs.  Ükski lapsevanem ju ei tohi keelata oma võsukesel seda plaati soetada.

Kõigest sellest ajendatult tekkis mul huvi, mdia arvab sellest plaadist keegi, kes kuulub sihtrühma. Palusin noorel muusikahuvilisel Renatel kirja panna, mida tema sellest plaadist arvab.

Renate Saluste (15)

Tegemist on Bedwettersi debüütalbumiga. Albumi välimus on oma enamjaolt süngete toonidega hästi välja mängitud.

Olles ise mitte just Bedwettersi fänn(vabandust), tunduvad esimest korda kuulates lood omavahel sarnaselt üles ehitatud. Muidugi on ka mõni lugu, mis kohe rohkem välja paistab.Kui aga süveneda kuulamisse, rohkem muusikasse, laulu sõnumitesse, võin öelda, et esineb erinevaid omapärasusigi. Albumilt võib kuulda, kuidas rock’ki on lisatud elektroonilist muusikat, mis väga hästi kokku kõlab, muudab nende muusika hästi ära tuntavaks. Head rütmikad lood hakkavad peale mitmeid kordi kuulamisi üksteisest eralduma. „Like a deck of cards“, „Someone worthless“, „So long nanny!“ on ühed „kõrvajäävamad“ lood lisaks veel kümnele loole ja introle. Kokkuvõtvalt on album väga hea ja kordaläinud. Bändil ja nende muusikal on stiili.

]]> http://backsteidz.com/2009/05/14/bedwetters-meet-the-fcking-bedwetters/feed/ 0 http://backsteidz.com/2009/04/07/black-stone-cherry-folklore-and-superstition/ http://backsteidz.com/2009/04/07/black-stone-cherry-folklore-and-superstition/#comments Tue, 07 Apr 2009 10:52:21 +0000 Mart Reinson http://backsteidz.com/?p=450 Ükspäev kodust tööle sõites mängis minu auto CD-mängijas ajakirjaga Metal Hammer kaasa tulnud plaat. Enamasti metalmuusikast pungil, kuni jõudis kätte järg Black Stone Cherry looni Blind Man. Minu kõrvad läksid kikki, et “oot, mis see nüüd oli?” Ise-enesest tundus hea, aga kuidagi ronis hinge kahtlus, et ehk on see bänd liiga läbimõeldud. Kui kodus plaati kuulama hakkasin, kommenteeris minu kallis kaasa, et see bänd on nagu Nickleback. Ja tõepoolest.  Kitarrid ju kärisevad, soolod on head ja ka laulja laulab hästi, aga kangesti jääb selline mulje, et see bänd püüab kõigest väest meeldida kõigile.  Täpselt sama võib ka lugeda nende interviuust Metal Hammer’ile. Nimelt ei ole bändi tegemine neile kunagi olnud hobi vaid karjäär algusest peale. Ehk on sellise lähenemisega kaotsi läinud mingi toorus, mis minu jaoks teeb bändi heaks.  Samas ei pidanud poisid laval üldsegi mitte papist olema vaid kui uskuda näinud inimesi, pidid nad lives suisa väga head olema. Seni on albumilt avaldatud 2 singlit. Blind Man ja Please Come, mis on ka plaadi ühed meeldejäävamad lood ning mida minu arvates on ka kohalikud Eesti raadiojaamad vahest mänginud. Järgmine singel sellelt plaadilt saab olema ballaad Things My Father Said, mille video tarbeks on bänd palunud oma fännidel saata fotosid oma isast.

Lühidalt võtta, siis on tegu väga hea raadiomuusikaga, mis ei astu kellelgi varbale. Jala võtab tatsuma küll, aga tahks veidi teravamat lähenemist. Kuidagi liiga mõõdetud ning läbimõeldud mulje jätab mulle.

Ma suhtusin sellesse plaati tohutu eelarvamusega, samal ajal fännates Slashi&Co uut bändi Velvet Revolver. Kui kuulsin, et Koit Raudsepp nimetas Chinese Democracy plaadi üheks eelmise aasta parimaks albumiks, ei mõlnud ma mitte, et “äkki see plaat ongi hea” vaid “hea mees on see Raudsepp ikka, et sihukest plaati fännab”

Nüüd lõpuks võtsin julguse kokku ja kuulasin plaadi paar korda läbi. Minu jaoks tegi positiivse üllatuse Axl, kelle hääl on endiselt heas vormis ja terav. Seda muidugi stuudiseinte vahel, pärast kes-teab-mitmendat-duublit. Mehe tegelikke võimeid tahaks näha kontsertil. Lauludest üldiselt jäid positiivselt kõlama need, mida juba niigi on raadiotes mängitud: nimilugu Chinese Democracy ja Better.  Plaadi sisemusest tuleb välja ka tagasivaatavaid ning veidi melanhoolsed vana mehe meenutused möödunud aegadest.Plaati kuulates tekkib tahtmatult võrdlusmoment Velvet Revolveriga. Axlil, kes on Slashi ja tema kaaslastega aastaid avalikult vägikaigast vedanud, on ju vaja tõestada, et tegelikult on tema parem osa gunneritest. Sel ajal, kui Axl Rose kõnealust plaati ette valmistas, on Slash andnud välja Velvet Revolveriga 2 plaati ning lisaks Slash’s Snakepit nime all veel 2 plaati. Järelikult oli Axlil vaja näidata, et ta suudab selle ma-ei-tea mitme aasta jooksul kirjutada kokku ühe plaadi, mis on parem, kui kõik need 4 plaati, mis Slash on välja andnud. Olen kuulanud vaid VR-i mõlemat plaati, ning praegusel hetkel arvan, et Guns’n'Roses’i Chinese Democracy plaat on enam-vähem samal pulgal VR-i Libertad albumiga. Aga Libertad on minu arvates senisest VR’i loomingust see kehvem osa.

Gunnerite Chinese Democracy on ilma kahtluseta kirjutatud rokkmuusika ajaloo annaalidesse suurte tähtedega ning on olnud üks enim oodatud plaate. Seda aga puhtalt selle pärast, et tegu on Guns’n Roses’i uue plaadiga. Sisu poolest on ta veits lahja. Ei, see ei ole halb plaat, aga kaua tehtud oleks võinud ikkagi kaunikene olla.

Special thnx Marttile.