Sajakonna Brutal Assaulti külastanud eestlaste seas oli ka neid, kellele tänavune pidu viies või isegi kuues. Läbi aastate on festival ise kasvanud ning nagu näha, siis ka fännide andumus. Lisaks soodsatele õllehindadele ja suurepärastele bändidele meelitab BA külastajaid hea kvaliteedi ning muinasjutulise kohaga. Suured lossimüürid on omal ajal justkui ehitatudki eesmärgiga kunagi tulevikus sealsamas tuhandetele inimestele meeldivat meelelahutust pakkuda.

Esimese hooga võib festivali brutaalne pealkiri ehk hirmutada. Meie põhjanaabrite esindusbänd Callisto, kellelt uurisin, milline osa nende loomingust brutaalsust peegeldab, ainult muhelesid mu küsimuse peale. Selgus, et bassimees Juhol oli esialgu sama hirm, kui neile ettepanek tehti Brutal Assault’il (brutaalne solvang!) mängida, kuid pärast esinemist tõdesid kõik mehed kui ühest suust, et see festival ei ole mitte brutaalsuse kehastus, vaid koondab väga erinevat head muusikat.

Märkimisväärne on ka, et kõikidele esinejatele on antud võrdsed võimalused, kedagi ei šaboteerita näiteks vaiksema heliga, mis omakorda annab võimaluse kuulajal igast oma lemmikust täiselamus saada. Küll aga võivad hätta jääda need, kes ei ole ilma-Taadiga nii heades suhetes kui näiteks BA teise päeva peaesineja Devin Townsend, kes esimeste riffdega kutsus välja piksenooled ja paduvihma, mis kogu kontserti veelgi rohkem ilmestasid. Kulda väärt on vaatepilt lava ees väriseva lõuaga nutvatest mehemürakatest, kelle hing ei olegi kivist!

Kole võib olla hoopis ilus ja heast muusikaelamusest ei ütle meist ju keegi ära. Metal-muusika austajatega kohtume juba järgmisel aastal samal ajal Jaromeris lossimüüride vahel Brutal Assault festivali XVI aastapäeval.

[View with PicLens]

 

Wacken Open Air (W:O:A) festivali külastas sel aastal rohkem kui 75 000 karvast üle terve maailma. Lööklauseks olid korraldajad valinud Wacken: Population 1850; Metalheads 75 000; Cows 4000, mis näitab, kui väikses kohas on võimalik korraldada niivõrd mastaapset üritust nagu Wacken Open Air.

Wackenis säras päike, kuigi mujal Euroopas ja ka Eestis möllasid tormid. Ainsaks mureks oli lava ees üles hüpatud tolm, mille korraldajad taltsutasid vee pritsimisega. Lisaks esinevatele bändidele on Wacken kuulus ka meelelahutusvõimaluste poolest. Külastajaid köidavad nii Metal Market kõikvõimalike särkide, plaatide ja muu nänniga, Bullhead City wrestlingu turniiridega kui ka Wackinger Village keskaegse turu ja keskaja rollimängudega (sic! kaasa arvatud keskaegne piinamine). Kõige suurema elamuse aga pakkusid vaieldamatult üle 100 esineva bändi, kes omakorda on kas maailmakuulsad või välja valitud tuhandete soovijate seast.

Festivali esimene ja lühike päev hakkas kohe suurte nimedega pihta. Üksteisele järgnesid Alice Cooper, Mötley Crüe ja festvali peaesineja Iron Maiden oma 2-tunnise kavaga, mis oli suuresti üles ehitatud kohe ilmuva uue plaadi „The Final Frontier“ esitlemiseks. Tuleb tunnistada, et Iron Maiden on ja jääb suure lava bändiks. Wackenil nähtud fantastilist lavašõud ei saa mitte kuidagi võrrelda sellega, mida nägime 2000-ndal aastal Tallinnas.

Teise päeva suurimateks nimedeks olid Slayer, Amorphis ja Anvil. Lummava, kuid karmi esinemise andis Arch Enemy – kel vähegi võimalust, soovitan just live’s ära vaadata-kuulata. Äramärkimist väärib Ill Niño, kelle esimesed helid panid enamuse inimesi taskutest kõrvatroppe otsima.

Viimase päeva line-up’i moodustasid ennekõike suurnimed Fear Factory, W.A.S.P., Immortal, Soulfly ja U.D.O. Nendele sekundeerisid väärikalt Unleashed, Cannibal Corpse ja üllatajana Ungari mustlaste numetal grupp Ektomorf. Headbangers Ballroom laval sündis ka killuke Eesti muusika ajalugu, sest laval möllas Metsatöll (sellest esinemisest saab lähemalt lugeda ja pilte vaadata Delfi Publikust: http://publik.delfi.ee/news/muusika/fotod-metsatoll-tegi-wackenil-ajalugu.d?id=32540483). Kuna viimase päeva esinejate nimistu oli pikk ja paljud bändid kattusid, siis jäid seekord kahjuks nägemata Stratovarius, Candlemass ja Tiamat. Aga ega kõike ei saagi ju ühekorraga ära näha ja midagi peab jääma ka järgmiseks korraks.

Festari üldmulje oli hea ja väga hea, sekka paar väikest pettumust. Nüüd aga pole muud, kui hakata ootama Wacken 2011, kus juba esimesed 4 esinejat kirjas: Apocalyptica, Avantasia, Blind Guardian ja Suicidal Tendencies. Jäänud on vähem kui aasta, et taas kord tunda, mida tähendab louder than hell!

Wackenist kirjutasid Airi Paloson ja Rene Mõts. Fot: Mart Sepp

[View with PicLens]

 

Hommikul pakiti asjad kokku ja Viljandisse.  Tarvo seejuures polnud veel magama läinud ning nagu selgus hiljem, ka eelneval ööl oli ta maganud vaid 3 tundi. Kui magamatus ja palavus paneb HND niimoodi esinema, siis peaksid nad sel viisil rohkem tegutsema. Võib olla on asi minus, et olen neid nüüdseks päris palju esinemas näinud, aga viimasel ajal ei olnud minul HND-ga sellist ohhooo! elamust olnud. See nädalavahetus andis neid koguni kaks, sest lisaks Viru Folgile oli ka rokikavas saanud mõned lood facelifti osalisteks. Ja mitte ainult see ei üllatanud. Ka poiste olemisest võis järeldada, et neile tõesti meeldis seal olla ning hea kontserdi nimel ei pidanud nad pingutama vaid see tuli nende seest. Ka publik mõistis seda ja vastas vääriliselt.  Väidetakse, nagu ma oleks öelnud juba Käsmus, et see oli HND siiani parim esinemine. Ise ma seda väidet ei mäleta, aga võib- olla ütlesingi. Mida ma nüüd aga julgen öelda on, et see oli parim HND nädalavahetus EVER! Rock Rampi kontsert tuletas mulle taas meelde, miks mulle meeldib kontserte pildistada. Thnx!

Nagu juba traditsiooniks on saanud, minnakse ka sel aastal Metal Travel’i eestvedamisel augustikuisele Brutal Assault’ile Tšehhi. Uhkete müüride vahele ehitatud kahel laval astuvad üles niivõrd nimekad artistid, et puhas mõte nendest toob tibutagi ihule. Meenutades möödunud aasta festivali ja põrutavamaid esinemisi, tooks välja sellised nimed nagu Opeth, Biohazard, Testament, Pain, Immortal, Raunchy, Novembers Doom, Orphaned Land jpt. Need nimed on esimesed, mis kohe meelde tulid! See on alles algus!

Hea plaan oli Backsteidz.com’i lugejaid üllatada ka paari BA2009 esineja intervjuuga, kuid nagu juba vana Murphy teadis, siis kokkulepitud kohtumised Cynic’u ja Dagoba’ga jäid ära. Ühtedel läks tee peal kola kaduma, teistel buss katki. Katkise bussiga Cynic jõudis vähemasti lavale, küll vastu hommikut kõige viimase esinejana, kuid vaestel Dagoba poistel tuli oma show ära kangeldada. Kohaletulnud fännid olid küll sellisest asjade käigust pisut muserdatud, kuid üldist meeleolu ei rikkunud see kellelgi. Üks külastaja väitis, et tegelikkuses polegi eesmärgiks kõiki bände näha, vaid oluline on korra aastas just selles sümpaatses kohas sõpradega koos mõnusalt aega veeta!

Hea atmosfääri näitajaks oli kindlasti ka Biohazard, kes pärast laialiminekut uuesti kokku olid tulnud ning palusid rahval sünnipäevalapsest trummar Danny Schuler’ile sünnipäevalaulu laulda. Kui tšehhid oma kaashäälikutepaketikeeles laulu joristama hakkasid, langesid bändimehed suurest naerust lavalaudadele pikali ja püherdasid seal mõnda aega. Sünnipäeva tähistamine lõppes sellega, et rahva seast kutsuti kõik naised lavale puusa keerutama! Turvameeskond sai selle üllatuse peale küll hetkelise halvatuse, kuid kohaneti kiiresti ning kõik sujus nagu valatult! Pidu missugune!

Selle aasta BA2010 kohta kiidusõnu enam ritta panema ei hakka. Kohale tuleb juba minna selle pärast, et tänavune nimekiri on võimsam kui varem! Children of Bodom, Fear Factory, Gojira, My Dying Bride, Cannibal Corpse, Sepultura, Hypocrisy, Meshuggah, Mnemic, Napalm Death ja oi kui paljud teised! Mis siin enam mõelda! Kui sind pole Brutalil, siis sind pole olemas! Kas ma seda juba mainisin, et festivalil on sel aastal 15. juubel? Nüüd siis teate! Ilmselt tõotab pool-ümmarguse sünnipäeva nii mõndagi põnevat !

Vaata lisa:  http://brutalassault.cz/
http://www.metaltravel.net/

Nautides Sofiast.

Anniki Ellen ja Marko Rebane

Sonisphere Sofia festivali esimene päev oli pühendatud suurtele mammutitele ehk ajalooline Big 4 tähistas oma juba aastakümneid kestnud edukat karjääri. Tõepoolest, kui nüüd süveneda, siis ega ei meenugi peale nende ühtegi nii pikaealist metalli viljelevat bändi. Sofia valiti ka kohaks, kus kogu sündmus filmilindile võeti ning üle maailma kinodesse paisati.

Festivaliplatsil ei osanudki esimese hooga muud teha, kui ainult kurta. Alustuseks tuli staadionile sissepääsuks mitu järjekorda läbi seista, üks selleks, et näidata, et sul on tõepoolest pilet olemas, teisest sai käepaela, kolmandast kontrolliti terariistade mitte-olemasolu ja neljandast lõpuks tõmmati piletikonts ära. Kuigi oli olemas üks käepael, mis kinnitas pileti olemasolu ja teine, mis viitas seisukohale, siis oli pilet ainult see, mida iga natukese aja tagant keegi kontrollida soovis. Kui juhtus aga, et kõht läks tühjaks või vihma hakkas sadama, siis tuli leppida nälja ja märjaga, sest festivalialal müüdi ainult saia ja vihmakeepe sai väljaspoolt aiaga ümbritsetud ala, kuhu muidugi enam meid ei lastud, isegi kolme käepaelaga mitte. Kuid huvitaval kombel ei heidutanud need ebameeldivused ei bände ega fänne!

Anthrax astus üles esimesena, esitades praktiliselt laitmatu kontserdi, Megadeth tõi vihma ja rahe, kuid hoog läks sellest ainult kiiremaks. Publik ainult hüppas ja elas võimsalt kõigele toimuvale kaasa. Slayeri ajal, kui nälg võttis juba silmanägemist ja ootamatult jahe ilm hakkas kontidele, olin valmis ka Metallicast loobuma, kuid õnneks kohalikud ei lasknud seda teha. Festivalialalt lihtsalt ei olnud lubatud lahkuda! Kuivanud vorstisai hambus ronisime väsimust trotsides lava ette Metallicat ootama. Eelmistest bändidest kerge heldimus juba peal, mõte on ainult üks, nii palju nii häid bände ei tohi ühele kontserdile panna! Ja juba võtsid kohalikud laulu üles ja hõikasid õhtu viimast bändi lavale! Bulgaaria on üks imeline maa! Anthraxi ajal tundus mulle, et enamus kohaletulnutest on nende fännid. Kui Megadeth peale läks, sain aru, et tegemist on hoopistükis nende fännidega. Slayeri paugutamise peale selgus, et kõik Anthraxi ja Megadethi austajad armastavad veel tulihingelisemalt hoopis Slayerit. Aga Metallica on kõige tipp! Kui kogu see 35 tuhat suud lahti läksid ja bändi lavale nõudma hakkas! Lisaks ülesvõetud lauluviisile suur jalgpallistaadion lihtsalt lainetas hüpleva inimmassi all. Sellist pilti pole ma isegi ühegi jalgpallimängu ajal näinud! Nii ülivõimsalt küttis rahvas end üles kuniks tuli kauaoodatud Metallica! Fantastiline kontsert tipnes suure neliku kaveriga Diamond Head’i loost “Am I Evil”. Sel hetkel olid kõik tunded staadionil nii üles kruvitud, et oleks surest õnnest lihtsalt nutta tahtnud. Aga pisaraid õnneks ei tulnud. Küll aga on nutumaik praegu suus, kui mõtlen milline võimas pidu see oli!

Nautides Sohvast.

Mart Reinson

Kui ennast teisipäevasel õhtul suurde kinomajja sätitasin, olin täis ootusärevust. Lubatud oli, et Sofiast tuleb otseülekanne. Midagi sarnast pole vähemalt minu mäletamist mööda varem tehtud. Lisaks muidugi Suur Nelik ise ning omamoodi paeluv vastasseis Megadethi ja Metallica vahel. Dave Mustane ei olnud veel mõned aastad tagasi üle saanud faktist, et ta joomise (??!!) pärast Metalliacast sule sappa sai, kirudes intervjuus VH1-le „I fucked up!“ Nüüd aga istuvad koos Lars Urlichi ja Scot Ian’iga ning annavad intervjuud, kui lahe kõik on.

Veel mõtlesin, et huvitav, kas ka mihingine nännilett on, mis on lahutamatu osa „päris“ kontserditest. Ei olnud. Olemas oli aga õllelett, millest lubati, et õlu otsa ei saa ning ka pisike turvatara.

Ka elavat muusikat sai kuulata, kui enne ülekande algust sai kuulata uut bändi Panic Inn ja „kohalikku Metallicat“, nimega Driven. Mul ei ole kunagi õnnestunud viibida nii kvaliteetse heliga kontserdil. Justkui stuudios, kus kõik tuleb kõrva puhtalt. Üllatuslikult suutis saali omadusi paremini ära kasutada just uus bänd, Panic Inn, kes viis mind oma muusika ja esinemisega vaimupildis kuhugi Faith No More’i hiilgeaegadel. Jään põnevusega ootama nendelt poistelt edaspidiseid uudiseid ja ülesastumisi.

Driveni juures häiris kõige rohkem see, et hoolimata ideaalsetest helitingimustest, suutis laulja vokaali nii p***sse keerata, et mitte ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. No niipalju sai, et emakeeles laulsid nad vaid ühe laulu. Ülejäänu vist oli inglise keelne. Aga tont seda teab. Sarnasust Hettfieldi ja Driveni laulja Rando Ojasoo vahel ei pannud tähele ainult mina vaid ka mõned teised kontserdikülastajad.

Ja nüüd siis hapude viinamarjade juurde. Üritus oli välja reklaamitud kui otseülekanne, vähemalt nii seisis ajalehekuulutuses. Kahtluseuss, et see tõesti ka nii sünnib puges hinge siis, kui kuulsin, et 4 bändi mahutatakse 4 tunni sisse ja süvenes, kui kuulsin, et ülekandes kõiki lugusid ei näidata. Kõigest hoolimata lootsin päris live-kontserdiga sarnast elamust.

Kõige rohkem sellist tunnet suutis tekitada avaesineja Anthrax, kelle ülekandesse mahtus ka publikuga suhtlemist. Slayer ja eriti Megadeth, kelle muuskikaga ma ka hästi kursis ei ole, möödusid kui ühes jutis, jätmata erilist muljet. Metallica oli oma tuntud headuses ja kahjuks ei üllatanud millegagi. Lava ehitus ja kontserdi ülesehitus, k.a James’i medika näitamine kaamerasse, oli äravahetamiseni sarnane 2007. aasta Riia, Skonto Staadioni kontserdiga. Kuna mehed käisid niivõrd kindlalt oma rada, oli kontsert veatu. Parima elamuse said kindlasti tõsifännid ning need, kes varem näiteks 2008 aasta European Vacation Tour Riia kontserdil ei käinud.

Erinevalt Sofias kontserdil käinutest sai sohvast nautida kaadreid väga erinevatest kohtadest: lähiplaanid, üldplaanid, jne. Päris kontserdi tunnet kahjuks ei tekkinud, kuna tegu oli siiski kõige tavalisema videosalvestusega. Ürituse tegi erilisemaks vaid teadmine, et  kontsert toimus tõesti vaid paar tundi tagasi. Kui seda fakti  polnuks, eristanuks kinoõhtut DVD vaatamisest vaid suur ekraan ja hea heli.

Pärast kontserdi lõppu tabasin end mõttelt, et kes iganes mõtles välja idee, et taoline kontsert ka kinodesse üle kanda on geenius, kuna sel viisil saadakse kõigi nelja bändi kõigilt fännidelt raha kätte. Ausalt, mina isiklikult lootsin veidi rohkemat oma raha eest.

Selle kõige taustal ün üks asi selge, kodusesse televiisorisse võivad küll otseülekanded jõuda, kuid õige elamuse saab ainult kontserdil kohal olles!