Soojendusesineja darke-electrot viljelev Combichrist oli esines oluliselt pikema kavaga eelmisel õhtul klubis Tapper.  Kui aus olla, siis sinna sobis see bänd oluliselt paremini, kui Suurhalli lavale. Pisikeses klubis said publik ja bänd üheks ning pigem peeti koos pidu, kui et ükspoole esineb, ja teine kuulab. Kuigi ma ei teadnud sellest bändist enne Tapperis-üritust mitte midagi, vedasin ennast Suurhalli spetsiaalselt veidi varem kohale, et neid näha. Kahjuks tõmbasid suured inim-massid minu hoo niivürd maha, et jõudsin kuulata ainult ühe loo. Aga parem see, kui mitte midagi.

Rammstein alustas ilma hilinemiseta, kell 20.30, nagu lubatud. Ma olen senini naljatades öelnud, et enne läheb põrgu jäässe, kui ükski rokk-kontsert õigeaegselt algab. Tundub, et selleaastane käre talv on siiski ka Vanal Kurjal elu jahedaks teinud, sest viimasel ajal on ka rokkstaarid kella tundma hakanud.

Rammsteini juhtfiguur Till Lindemann astus publiku ette, riietatuna liharajujast köögitädiks, suust kiirgamas valgus. Ma alul mõistatasin, et kuidas see suust tulev valgus lahendatud on, hiljem piltidelt nägin, et pisike juhtmeke läheb üle lõua. Laulmist see igatahes segavat ei näinud.

Rammsteini rivistus oli justkui jagunenud kaheks rindeks:  Lindemann, Kruspe ja Paul Lander esirivis ja Oliver Riedel, Cristoph Schneider ning Flake tagarivis.  Kui edurivi mehed jäid kogu kontserdi vältel publiku suhtes kuidagi kaugeks, siis just tagarivi mehed olid need, kes veidigi emotsioone näitasid ning publikuga vähestki suhtlust arendasid. Paljud küll võivad öelda, et selline emotsioonitus on taotluslik ja tenäoliselt oligi, aga tihti on vähemalt minu jaoks hea kontserdi mõõdupuuks see tunne, kas bänd tahab just sel hetkel just sellel laval ning selle publiku ees olla.

Kui rääkida esitamisele tulnud lauludest, siis uue plaadi “Liebe ist Für alle Da” materjali mängiti umbes pooleks “vanade heade” hittidega. Värsketest lugudest mõjus publikule seniilmunud singlite “Pussy” ja “Ich Tu Dir weh” kõrval ehk eba-Rammsteinilik “Früling im Paris”. Vanad lood vedasid hevi-näpud püsti aga kõigil pealtvaatajatel.

Rammsteini puhul ei saa rääkimata jätta tulest, mida tol õhtul lendas palju. Niipalju, et vaid veidi-veidi jäi puudu, et Saku Suuhall oleks end leekide eest kaitsma hakates, kontserdipubliku omalt poolt veega üle kallanud. Õnneks nii siiski ei läinud. Pärast kontserti tõstatas üks hea sõber küsimuse, et mis jääks järgi, kui bändilt tuli ära võtta. Kas ka siis tuleks neid vaatama täismaja? Kahtlasena tundub see. Kuigi koju sõites raadiost “Sehnsucht’i” kuulates, vajus auto gaasipedaal justkui ise-enest põrandasse, tuleb vast tunnistada, et suur osa publikust läks just “tuleskulptuure” vaatama.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kontsert oli väga hea, kvaliteetne, läbimõeldud, effektne. Teisalt, vähemalt minu jaoks emotsioonitu ja liiga läbi mõeldud.

[View with PicLens]

 

Setlist:

1. Rammlied
2. B********
3. Waidmanns Heil
4. Kleine Lust
5. Weisses Fleich
6. Feuer Frei!
7. Wiener Blut
8. Frühling in Paris
9. Ich Du Dir Weh
10. Liebe Ist Für Alle Da
11. Benzin
12. Links 2-3-4
13. Du Hast
14. Pussy

Encore 1

1. Sonne
2. Haifisch
3. Ich Will

Encore 2

1. Engel

Rammstein ilmutas hiljuti USA-s uue singli, mille nimi on “Ich Tu Dir Weh”, mis pärineb bändi viimaselt stuudioalbumilt “Liebe ist für alle Da”. Kuigi nimetatud singlit mängitaks üle maailma, ei väljastata seda Saksamaal, Austrias ega Šveitsis, olles neis riikides keelatud ning eemaldatud ka albumilt. Värske singli video rezii on taas usaldatud Jonas Akerlundile, nagu ka eelmisel singli “Pussy” puhul.

Richard Kruspe videointervjuu

Nädala video: Rammstein- Ich Tu Dir Weh

Senine viimane album neilt oli 2005 aastal välja antud “Bleed Like me”. 2007 aastal ilmus bändilt ka parimate palade kogumik ” Absolute Garbage- Best of Compilation”

http://twitter.com/Trent_reznor

Alustaks kohe Tapperi suunas kriitikanoolte loopimisega. Koht oli nii külm, et ilma kinnasteta õlleklaasi käes hoida osutus piinavaks. Mütsi kakkusin ka järjest sügavamale pähe. Õudne! Ja siis muidugi fakt, et EOSi (loe: Eesti otsib superstaari) sarja võitja esineb koos veel teiste nimekate tegelastega ja saalis on umbes 50 inimest. Kuidas see võimalik on? Seda üritust oleks nii lihtne ju müüa olnud! Ei, ma ei mõista.

Soojendaja oli ka. Kenekenekene Ma sain siis ka teada, et ta kunagi sellise üksusega nagu Depoo on seotud olnud. Väga põnev, viis punkti. Tema uus grupeering Mimicry on ka päris vahva. Just selles mõttes, et kui neid vaadata, on tunda seda lavalist fiilingut. Noored ei ole sinna kunstlikult pandud, vaid see ongi nende bänd ja koos tehakse mingit ühist asja. See asi muidugi pole päris minu teema. Kohe väga tahaks näha Kenet tegemas alternatiivi, mitte Eesti versiooni Black Eyed Peas’ist. Jääb loota, et tal mitu projekti käsil ja see, mis eile lavale aeti, mitte ta kõige südamelähedasem projekt pole. Eks näis.

Ja siis tuligi kauaoodatud Jana. Muideks, kui loogiline on teha plaadi esitlust ja plaate mitte müüa? Nojah, kontsert iseenesest oli vahva. Jana mustad nabani juuksepikendused isegi mõjusid pigem positiivselt kui et üleliigse mopina, mis on pea külge kinnitatud. Ja no see hääl…

Jana bänd on see uhke EOSi taustabänd. Väga võimsad muusikud kõik koos. Ja mittemingisugust bändi tunnet. Jah, nad teevad kvaliteetset muusikat, aga fiilingut pole üldse! Jana muudkui pingutab. Endiselt tohutult vinge hääl. Ja nii õudsad laulud! Kahju oli vaadata, kuidas nii andekas inimene nii veidratesse piiridesse on topitud, kus ta ise ka hästi ei saa aru, mida tegema peaks. Vähe sellest, et iga laul eri masti oli, ei tulnud ka tema hääle eripärad mitte üheskis neist välja. Pidu läks lahti alles siis, kui Jana kavereid hakkas tegema. Täiesti pekkis. Ropendada tahaks. Nii hea oli! Ja siis tuli Artur lavale. Superstaari Kartul, nagu mina teda hellitavalt kutsun. Ega ma temast kui lauljast pole midagi erilist arvanud. Kuid Janaga duetti lauldes (loe: koos laval esinedes, sest ta pigem räppis:) ) muutus mu arvamus temast päris kõvasti. Nad on ikka nii mõnus paar laval, Jana teeb raske laulmistöö ära ja Arturi kanda on publiku utsitamine ja show! Väga hästi täiendasid teineteist.

Kokkuvõttes, Jana plaati ma ilmselt endale ei osta. Küll aga ootan pikisilmi järgmist, mille loodetavasti keegi teine välja annab, kui me uhke eurolaulu tootjaskond.