Nautides Sofiast.

Anniki Ellen ja Marko Rebane

Sonisphere Sofia festivali esimene päev oli pühendatud suurtele mammutitele ehk ajalooline Big 4 tähistas oma juba aastakümneid kestnud edukat karjääri. Tõepoolest, kui nüüd süveneda, siis ega ei meenugi peale nende ühtegi nii pikaealist metalli viljelevat bändi. Sofia valiti ka kohaks, kus kogu sündmus filmilindile võeti ning üle maailma kinodesse paisati.

Festivaliplatsil ei osanudki esimese hooga muud teha, kui ainult kurta. Alustuseks tuli staadionile sissepääsuks mitu järjekorda läbi seista, üks selleks, et näidata, et sul on tõepoolest pilet olemas, teisest sai käepaela, kolmandast kontrolliti terariistade mitte-olemasolu ja neljandast lõpuks tõmmati piletikonts ära. Kuigi oli olemas üks käepael, mis kinnitas pileti olemasolu ja teine, mis viitas seisukohale, siis oli pilet ainult see, mida iga natukese aja tagant keegi kontrollida soovis. Kui juhtus aga, et kõht läks tühjaks või vihma hakkas sadama, siis tuli leppida nälja ja märjaga, sest festivalialal müüdi ainult saia ja vihmakeepe sai väljaspoolt aiaga ümbritsetud ala, kuhu muidugi enam meid ei lastud, isegi kolme käepaelaga mitte. Kuid huvitaval kombel ei heidutanud need ebameeldivused ei bände ega fänne!

Anthrax astus üles esimesena, esitades praktiliselt laitmatu kontserdi, Megadeth tõi vihma ja rahe, kuid hoog läks sellest ainult kiiremaks. Publik ainult hüppas ja elas võimsalt kõigele toimuvale kaasa. Slayeri ajal, kui nälg võttis juba silmanägemist ja ootamatult jahe ilm hakkas kontidele, olin valmis ka Metallicast loobuma, kuid õnneks kohalikud ei lasknud seda teha. Festivalialalt lihtsalt ei olnud lubatud lahkuda! Kuivanud vorstisai hambus ronisime väsimust trotsides lava ette Metallicat ootama. Eelmistest bändidest kerge heldimus juba peal, mõte on ainult üks, nii palju nii häid bände ei tohi ühele kontserdile panna! Ja juba võtsid kohalikud laulu üles ja hõikasid õhtu viimast bändi lavale! Bulgaaria on üks imeline maa! Anthraxi ajal tundus mulle, et enamus kohaletulnutest on nende fännid. Kui Megadeth peale läks, sain aru, et tegemist on hoopistükis nende fännidega. Slayeri paugutamise peale selgus, et kõik Anthraxi ja Megadethi austajad armastavad veel tulihingelisemalt hoopis Slayerit. Aga Metallica on kõige tipp! Kui kogu see 35 tuhat suud lahti läksid ja bändi lavale nõudma hakkas! Lisaks ülesvõetud lauluviisile suur jalgpallistaadion lihtsalt lainetas hüpleva inimmassi all. Sellist pilti pole ma isegi ühegi jalgpallimängu ajal näinud! Nii ülivõimsalt küttis rahvas end üles kuniks tuli kauaoodatud Metallica! Fantastiline kontsert tipnes suure neliku kaveriga Diamond Head’i loost “Am I Evil”. Sel hetkel olid kõik tunded staadionil nii üles kruvitud, et oleks surest õnnest lihtsalt nutta tahtnud. Aga pisaraid õnneks ei tulnud. Küll aga on nutumaik praegu suus, kui mõtlen milline võimas pidu see oli!

Nautides Sohvast.

Mart Reinson

Kui ennast teisipäevasel õhtul suurde kinomajja sätitasin, olin täis ootusärevust. Lubatud oli, et Sofiast tuleb otseülekanne. Midagi sarnast pole vähemalt minu mäletamist mööda varem tehtud. Lisaks muidugi Suur Nelik ise ning omamoodi paeluv vastasseis Megadethi ja Metallica vahel. Dave Mustane ei olnud veel mõned aastad tagasi üle saanud faktist, et ta joomise (??!!) pärast Metalliacast sule sappa sai, kirudes intervjuus VH1-le „I fucked up!“ Nüüd aga istuvad koos Lars Urlichi ja Scot Ian’iga ning annavad intervjuud, kui lahe kõik on.

Veel mõtlesin, et huvitav, kas ka mihingine nännilett on, mis on lahutamatu osa „päris“ kontserditest. Ei olnud. Olemas oli aga õllelett, millest lubati, et õlu otsa ei saa ning ka pisike turvatara.

Ka elavat muusikat sai kuulata, kui enne ülekande algust sai kuulata uut bändi Panic Inn ja „kohalikku Metallicat“, nimega Driven. Mul ei ole kunagi õnnestunud viibida nii kvaliteetse heliga kontserdil. Justkui stuudios, kus kõik tuleb kõrva puhtalt. Üllatuslikult suutis saali omadusi paremini ära kasutada just uus bänd, Panic Inn, kes viis mind oma muusika ja esinemisega vaimupildis kuhugi Faith No More’i hiilgeaegadel. Jään põnevusega ootama nendelt poistelt edaspidiseid uudiseid ja ülesastumisi.

Driveni juures häiris kõige rohkem see, et hoolimata ideaalsetest helitingimustest, suutis laulja vokaali nii p***sse keerata, et mitte ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. No niipalju sai, et emakeeles laulsid nad vaid ühe laulu. Ülejäänu vist oli inglise keelne. Aga tont seda teab. Sarnasust Hettfieldi ja Driveni laulja Rando Ojasoo vahel ei pannud tähele ainult mina vaid ka mõned teised kontserdikülastajad.

Ja nüüd siis hapude viinamarjade juurde. Üritus oli välja reklaamitud kui otseülekanne, vähemalt nii seisis ajalehekuulutuses. Kahtluseuss, et see tõesti ka nii sünnib puges hinge siis, kui kuulsin, et 4 bändi mahutatakse 4 tunni sisse ja süvenes, kui kuulsin, et ülekandes kõiki lugusid ei näidata. Kõigest hoolimata lootsin päris live-kontserdiga sarnast elamust.

Kõige rohkem sellist tunnet suutis tekitada avaesineja Anthrax, kelle ülekandesse mahtus ka publikuga suhtlemist. Slayer ja eriti Megadeth, kelle muuskikaga ma ka hästi kursis ei ole, möödusid kui ühes jutis, jätmata erilist muljet. Metallica oli oma tuntud headuses ja kahjuks ei üllatanud millegagi. Lava ehitus ja kontserdi ülesehitus, k.a James’i medika näitamine kaamerasse, oli äravahetamiseni sarnane 2007. aasta Riia, Skonto Staadioni kontserdiga. Kuna mehed käisid niivõrd kindlalt oma rada, oli kontsert veatu. Parima elamuse said kindlasti tõsifännid ning need, kes varem näiteks 2008 aasta European Vacation Tour Riia kontserdil ei käinud.

Erinevalt Sofias kontserdil käinutest sai sohvast nautida kaadreid väga erinevatest kohtadest: lähiplaanid, üldplaanid, jne. Päris kontserdi tunnet kahjuks ei tekkinud, kuna tegu oli siiski kõige tavalisema videosalvestusega. Ürituse tegi erilisemaks vaid teadmine, et  kontsert toimus tõesti vaid paar tundi tagasi. Kui seda fakti  polnuks, eristanuks kinoõhtut DVD vaatamisest vaid suur ekraan ja hea heli.

Pärast kontserdi lõppu tabasin end mõttelt, et kes iganes mõtles välja idee, et taoline kontsert ka kinodesse üle kanda on geenius, kuna sel viisil saadakse kõigi nelja bändi kõigilt fännidelt raha kätte. Ausalt, mina isiklikult lootsin veidi rohkemat oma raha eest.

Selle kõige taustal ün üks asi selge, kodusesse televiisorisse võivad küll otseülekanded jõuda, kuid õige elamuse saab ainult kontserdil kohal olles!

Tänapäeval tehakse aga elu veel lihtsamaks. Selle asemel, et maksta suur hulk raha, tuleb välja käia 250.- ja hea pehme koht Forum Cinemas kinodes on terve The Big Four etteaste ajaks 22. juunil olemas. Üritus, mida ei tasu maha magada. Kohtumiseni kas siis siin või seal pool ekraani!

Vaata lisaks:

http://www.sonispherefestivals.com/

http://www.forumcinemas.ee

Loodame, et see tuur ka toimuma saab ning tuuled nad ka meie lähedale toovad. Lisaks sellele, et “Suur Nelik” ei ole kunagi koos lava jaganud, lisab plaanitavale tuurile vürtsi ka seik, et Dave Mustane ei ole senini andestanud iseendale ega James Hettfieldile ja Lars Ulrich’ile, et nood ta Metallicast välja viskasid.

Seoses laulja tagasiastumisega on kinnitatud, et uus album “Worship Music” ei ilmu käesoleva aasta oktoobris vaid plaadi ilmumine lükatakse tulevikku. Samuti on bänd alustanud aktiivseid otsinguid uue laulja leidmiseks. Ehk tasub meenutada, et mitte liiga palju ei puudunud, et Dan Nelsoni asemel oleks Anthraxi lauljaks saanud Corey Taylor.

Ka Dan Nelson on avaldanud loole oma ametliku versiooni, kus ta väidab, et Anthraxi avaldused on tehtud tema tagaselja, ta ei ole kunagi haige olnudki vaid oli ja on täis tahtmist jätkata tuuri ning täita oma kohuseid nii bändi, kui ka tema lojaalsete fännide ees. Samuti lisab ta, et ei olnud teadlik Anthraxi pressiteate sisust enne, kui see avaldati.