Targemad pagesid reede õhtul sügisese jaheduse eest Rock Cafe’sse. Kui kell kümme tundus, et osa inimesi lendas tuulega minema, siis pool üksteist oli rahvast juba arvestatav kogus.

Umbes kolmveerand üksteist astus lavale Soome alternatiivrocki bänd Lapko. Nagu ikka peab rokkaritel huvitav kostüüm olema. Lapko kitarrist/solist otsustas seekord pikad püksid koju jätta ja liibuvates bokserites esineda. Siiski kahtlustan, et lava taga mängiti stripp-pokkerit. Ma ei tea, kas asi oli muusikas või bokserites aga lava esine täitus tüdrukutega aga nagu eestlastele omane seisti paigal. Kuid leidus ka mõni julgem, kes tantsis ja laulis kaasa.

Lapko kava oli umbes 45 minutit pikk. Selle aja jooksul kõlasid laulud nagu „Killer Whales“, „Summer Nights“ ja teised. Tihti juhtub nii, et bänd on plaadi peal jube hea, kuid live-s täiesti kohutav. Õnneks ei saa seda Lapko kohta öelda. Solisti hääl oli äärmiselt puhas, ning üleüldine heli oli samuti suurepärane. Kui nüüd nuriseda, siis bassisti, kes mängis justkui endale, kallal. Ta oleks võinud laval veidi elavam olla ja ringi liikuda.

Peale Lapko’t läks pool tunnikest enne kui tehnika ja heliga jõuti nii kaugele, et järgmine bänd võis lavale tulla. Suureks üllatuseks oli selleks HND. Inimesed liikusid lavale lähemale ja lasid end juhendada Tarvo sõnadel ja muusikal. Nagu viimasel ajal HND’le kombeks tehti ka veidi tuleshow’d. Nii said soojaks ka need, kes Lapko ajal ei viitsinud end liigutada. HND live oli väga nauditav, kuna kitarrisoolod lihtsalt imesid su endasse. Hea heliga kontserdil on mõnus kuulata neid väikeseid nüansse, mida ei kuule plaadi pealt.

„Vanas baaris“, „Päikesepilkajad“, „3/5“, „Club suicida“, „Vaevu hingan“, „Absoluutselt“ – need on vaid mõned HND laulud, mis täna õhtul kõlasid.

Viimasena lasti lavale Bedwetters, mille solist, Joosep, saabus lavale sea maski, keebi ja palja ülakehaga. Mulle tundub, et ta mängis Lapko poistega pokkerit. Oma maski ja keebi tähenduse seletas ta ka lahti – mask oli sellepärast, et ta on mees. Keebi seletusest ma ei saanud päris täpselt aru. Midagi seoses naiste ja tumedate jõududega.

Kuigi pooled inimesed lahkusid peale HND esinemist klubist, siis need, kes alles jäid, kogunesid lava ette ja hüplesid Bedwettersi poistega kaasa. Poisid andsid kohutavalt hea energiaga esinemise. Elati oma rollidesse sisse ja anti endast kõik. Kuigi inglise keelsetest laulusõnadest on live-s veidi raskem aru saada oli Joosepi diktsioon üpris hea ja arusaamatuks jäi vaid murdosa sõnadest. Kuna ma pole Bedwettersi materjaliga väga kursis, siis ma ei oska täpselt loetleda, mis lugusid mängiti, kuid paar lugu ma tundsin ära küll – „Long. Some. Distance“ ja „Hayley“. Mängiti ka täitsa uusi laule, mis olid väga head Bedwetters’likud laulud. Arvan, et fännidel tasub uut kauamängivat oodata.

Üldises pildis sobisid need bändid jube hästi kokku ja moodustusid mõnusa rockiliku terviku. Arvan, et need, kes kohale tulid ei pidanud pettuma.

Reedel, 17. Septembril, tuleb jalad seinalt maha võtta ning HND meestele, Tarmole ja Tarvole, Rock Cafe’sse õnne soovima minna. Kuna üksi on sünnipäeva igav pidada, on ka kohale kutsutud Eestisse MTV auhinna toonud Bedwetters ja Soome alternatiiv rockbänd Lapko.

Soome bändi Lapkot võib-olla kõik ei tea, kuid tegu on juba 1996. aastal loodud bändiga. Tänaseks on neil ilmunud neli albumit, millest viimane, A New Bohemia,  ilmus selle aasta märtsis. Lapko ei ole vaid Soome kohalik kuulsus, vaid on oma helisid viinud nii naabrite juurde, kui ka ülejäänud Euroopasse. Miks mitte avastada enda jaoks uus rockbänd.

Bedwettersi nimi ei tohiks kellelegi võõras olla. Nad on edetabeleid vallutanud nii Eestis, kui ka lähinaabrite juures. Eelmine aasta ilmus poistel ka esimene debüütalbum „Meet the f#cking Bedwetters“. Nüüdseks on tehtud ka veidi uuemat materjali ja esmaesitlusele jõuab nende uus singel „Hayley“, mille videot saab muusikasaadetes ja –kanalites näha.

Selle õhtu peategelasteks on loomulikult HND, kelle kaks liiget said jälle aasta võrra vanemaks. Fännide rõõmuks kõlab nii vanu hitte albumilt „PatuRaamat“, kui ka uuemaid viise uuemalt kauamängivalt -- „Päikesepilkajad“.

Täida oma reede õhtu mõnusa rockmuusikaga ja astu kell 21 Rock Cafe’sse sisse.

Selle artikli autoriks on Sigrid Kalle, kes läheb koos sõbraga, lehkülje www.backsteidz.com esindajana, kõnealusele kontserdile. Suur tänu ka teistele osalejatele!

Meil on sulle pakkuda suurepärane võimalus: backsteidz.com orgunnib Sulle pressiakrediteeringu ja lähetab Sind koos sõbraga tegema sellest kontserdist reportaazhi. Ise vali: kas kirjutad, pildistad või filmid.

Selleks, et saaksime otsustada, kelle lähetame, saada meile esmalt lühike uudisnupuke, kus kirjutad, miks see üritus on huvitav ning miks peaksid kõik sinna kindlasti minema. Laekunud tööde seast valime välja meie arvates kõige parema, mille avaldame oma lehel. Autori saadame koos  sõbraga  kontserdile TASUTA!

Tööde esitamise tähtaeg on 13. september, kell 08.00

Tööd saata aadressile: mart@backsteidz.com

Bedwtters on Eesti mõistes kahtlemata oluline bänd sest kellelgi teisel ei ole ette näidata kaminasimsil seisvat MTV auhinda. Sellest auhinnast on nüüdseks möödas juba paar aastat ning sel ajal hakkasin juba kahtlustama, et kas poisid on ehk püssi sootuks põõsasse visanud.

Siiski mitte. Salvestasid hoopis kauamängivat. Kui olin plaadi esmaskordsel kuulamisel jõudnud umbes 6. looni, sain aru, et mina ei ole selle plaadi sihtrühm. Poisid ise on noored ja teevad muusikat ehk veel noorematele. Mässumeelsust selles plaadis on, aga ei ründa. Uriseb, aga hammustada ei julge. See on plaat, mida 14 aastane tüdruk kuulab täiel võimsusel, lihtsalt selleks, et omi vanemaid ärritada. Vanemad võivad aga rahulikult lehte edasi lugeda, sest liiga sügavat sisu selles plaadis ei ole. Tegelikult on hoopis heatuju ja peomuusika. Seda arvamust kinnitavad ka plaadiümbrise fotod, kus bändimehed rokivad korteripidu. Et plaadi kujunduses on vihjed pahedel vaid õrnalt-õrnalt aimatavad. No sex, no drugs.  Ükski lapsevanem ju ei tohi keelata oma võsukesel seda plaati soetada.

Kõigest sellest ajendatult tekkis mul huvi, mdia arvab sellest plaadist keegi, kes kuulub sihtrühma. Palusin noorel muusikahuvilisel Renatel kirja panna, mida tema sellest plaadist arvab.

Renate Saluste (15)

Tegemist on Bedwettersi debüütalbumiga. Albumi välimus on oma enamjaolt süngete toonidega hästi välja mängitud.

Olles ise mitte just Bedwettersi fänn(vabandust), tunduvad esimest korda kuulates lood omavahel sarnaselt üles ehitatud. Muidugi on ka mõni lugu, mis kohe rohkem välja paistab.Kui aga süveneda kuulamisse, rohkem muusikasse, laulu sõnumitesse, võin öelda, et esineb erinevaid omapärasusigi. Albumilt võib kuulda, kuidas rock’ki on lisatud elektroonilist muusikat, mis väga hästi kokku kõlab, muudab nende muusika hästi ära tuntavaks. Head rütmikad lood hakkavad peale mitmeid kordi kuulamisi üksteisest eralduma. „Like a deck of cards“, „Someone worthless“, „So long nanny!“ on ühed „kõrvajäävamad“ lood lisaks veel kümnele loole ja introle. Kokkuvõtvalt on album väga hea ja kordaläinud. Bändil ja nende muusikal on stiili.

]]> http://backsteidz.com/2009/05/14/bedwetters-meet-the-fcking-bedwetters/feed/ 0 http://backsteidz.com/2009/05/01/galerii-bedwettersi-plaadiesitlus-tapperis/ http://backsteidz.com/2009/05/01/galerii-bedwettersi-plaadiesitlus-tapperis/#comments Fri, 01 May 2009 21:53:25 +0000 Mart Reinson http://backsteidz.com/?p=511