Meil on sulle pakkuda suurepärane võimalus: backsteidz.com orgunnib Sulle pressiakrediteeringu ja lähetab Sind koos sõbraga tegema sellest kontserdist reportaazhi. Ise vali: kas kirjutad, pildistad või filmid.

Selleks, et saaksime otsustada, kelle lähetame, saada meile esmalt lühike uudisnupuke, kus kirjutad, miks see üritus on huvitav ning miks peaksid kõik sinna kindlasti minema. Laekunud tööde seast valime välja meie arvates kõige parema, mille avaldame oma lehel. Autori saadame koos  sõbraga  kontserdile TASUTA!

Tööde esitamise tähtaeg on 13. september, kell 08.00

Tööd saata aadressile: mart@backsteidz.com

[View with PicLens]

 

Hommikul pakiti asjad kokku ja Viljandisse.  Tarvo seejuures polnud veel magama läinud ning nagu selgus hiljem, ka eelneval ööl oli ta maganud vaid 3 tundi. Kui magamatus ja palavus paneb HND niimoodi esinema, siis peaksid nad sel viisil rohkem tegutsema. Võib olla on asi minus, et olen neid nüüdseks päris palju esinemas näinud, aga viimasel ajal ei olnud minul HND-ga sellist ohhooo! elamust olnud. See nädalavahetus andis neid koguni kaks, sest lisaks Viru Folgile oli ka rokikavas saanud mõned lood facelifti osalisteks. Ja mitte ainult see ei üllatanud. Ka poiste olemisest võis järeldada, et neile tõesti meeldis seal olla ning hea kontserdi nimel ei pidanud nad pingutama vaid see tuli nende seest. Ka publik mõistis seda ja vastas vääriliselt.  Väidetakse, nagu ma oleks öelnud juba Käsmus, et see oli HND siiani parim esinemine. Ise ma seda väidet ei mäleta, aga võib- olla ütlesingi. Mida ma nüüd aga julgen öelda on, et see oli parim HND nädalavahetus EVER! Rock Rampi kontsert tuletas mulle taas meelde, miks mulle meeldib kontserte pildistada. Thnx!

Sellise liiderliku meelega sai pandud peale ka Päikesepilkajad. Algus on muljetavaldav, 100% kindlusega ümisete peale plaadi kuulamist paar päeva „aivara vai, aivara vai…“ Ja mis siis edasi: olen põlvili, häda, ikaldus, valu, pudel on tühi… . Mis on saanud väikestest krattidest, kiimastest meelitajatest, patukaubitsejatest? Kas tõesti on sündinud Eesti rokile nii omane hala ja ikaldust ülistav kauamängiv? Kratirokist on saanud igav hevi.

Kindlasti on bänd ise oma plaadiga väga rahul. Lõputud tunnid stuudios, põnev miksimisprotsess ja Ivar Musta kindla produtsendi käekirjaga nuppudemäng, annab tulemuseks üle keskmise kvaliteetse, rohkete nüanssidega ja kavalustega muusikapildi. Siiski jäävad kõrva mõned üleliigsed plõnn-bumm-plaks lood ja läbiva noodina eelpool märgitud lõputu hala.

Loomulikult on ka siin omad hetked. Juba mainitud avalöök, Tõnu Naissoo viisile sepistatud Nõuniku laul, sobib tänasesse Eestisse kui rusikas silmaauku. Samuti on väga hästi õnnestunud ballaadi sugemetega Armastatud tingimisi ja Kõverpeegli rahvas. Just viimane on näide õnnestunult viimistletud laulust. Samad eeldused on olemas ka Langenud inglite maal, kuid paraku kas produtsent enam ei viitsinud, või ei meeldinud see laul bändipoistele, selge hitt lõpetatid kirvega peale 2. refrääni.

Head lood on kindlasti ka Kui mustavad udud ning Rulett. Viimane näitab, et viisi loomisega saavad hakkama ka teised poisid kui enamike lugude autor Kid.

Kõik eelnev sunnib küsima, et milline võiks olla soovitus selle plaadi tarbimise osas. Kahjuks ei ole Eestis veel levinud iTunes’i kasutamine. See fenomen on muutnud paljude suurte staaride albumid lühemateks, ühtlasemateks ja kvaliteetsemateks, kuna fännid kippusid alla laadima vaid parimaid albumi lugusid. Usun, et ka HND oleks oma plaadi saanud piirata 10 looga, pöörata sämplitest ja efektidest enam tähelepanu sõnumile ja leida ülesse kaduma läinud testosteroon. Verd, nikku, armastust! See on HND meie jaoks! Bändi muusika aga pakub: Konid, südamevalu ja poliitika!

3/5

HND plaadi “Päikesepilkajad” esitlused:

9. oktoobril
Rock Cafe, Tallinn @ 22.00
Soojendajad: Widescreen Mode (Fin) / Kongomaania
Vaata lisa: www.rockcafe.ee

10.oktoobril
Rock’n'Roll Heaven, Tartu @ 21.00

16.oktoobril
Puhas Kuld, Viljandi @ 21.00

17.oktoobril
Kuursaal, Pärnu @ 21.00

Mida rohkem ma mõtlen muusika peale, seda rohkem mulle näib, et olen päris tugevasti eelarvamuste küüsis. Ka seekordsete musapäevade eelkajas tundus mulle, et ehk on tegu järjekordse vana supi soojendamisega, eesmärgil teenida veidi nutsu. Minu arvates on tore, et senini on enamus minu eelarvamusi über lükatud.

Nii läks ka seekord. Kuna mul õnnestus viibida suurem osa kontserti ajast esinejate keskel, jõudis mulle üha enam ja enam kohale, et see üritus ei ole suunatud mitte niivõrd publikule, vaid hoopis esinejatele endale. Nagu kooli kokkutulek. Kohtuti taas ammuste tuttavatega, räägiti mõnusalt juttu, võeti veidi napsu ja mängiti pilli-lauldi.

Ma üldjuhul veidi pelgan ronida fotokaga kellelgi väga ninaalla. Eriti esinejatele, kui nad just parajasti esinemas ei ole. Nii ka seekord… alguses. Mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et roll, mille olin endale kogemata võtnud, on talletada seda melu, mis jääb publiku silme eest kõrvale. Ning kellelgi, kelle ümber seal siblisin, ei heitnud mulle kordagi mingit negatiivset pilku. Poseeriti hoopis. Ehk läheb nii, et 10 aasta pärast, kui peetakse 40. sünnipäeva, ripuvad Vanemuise fuajees minu tehtud fotod. Mis oleks ju kah omamoodi tore

Esinejatest nägin kolme. Justament, Pantokraator ja HND. Kõik nad jätsid mulle sooja tunde kõhtu. Justamendi “Dziisös Kraist ja Maarjamaa” rokkis vaiba lahti. Ning läbi suutoru mängitud viiulisoolo. Aplaus! Edasi- Pantokraator (krt, ma kogu aeg tahan kirjutada Dagö) Ma ei olnud varem kordagi näinud ega kuulnud Pantokraatorit. Samuti oli see kontsert minu esimene kord näha esinemas Lauri Saatpalut. Mul endal tekkib küsimus: kus ma varem olen olnud?! Nende esitatud “Metsamehe laul” pani minu rinna kiskuma see, mis lavalt kostus oli minu jaoks lihtsalt nii nauditav. Mai lõpu poole lähen nende plaadipresekat Tapperisse vaatama kindlasti. Kolmandaks nägin omi poisse – HND. Kuidas ma oleks saanudki jätta vahele nende eriprojekti koos sümfoonikutega. Minu isiklik arvamus on, et HND puhul oli orkestri ja bändi vahel leitud parem tasakaal, kui Panto puhul. Kuigi pärast koju sõites ütles orkestreeringu autor Raul Sööt, et ta leidis mitu kohta, kus võiks teistmoodi teha, olid poisid õhinas ning lootus, et HND sümfooniat veel näha saab, sureb viimasena. Tarvo paneb mind imestama. Enne kontserti ütles ta mulle, et tal pole kunagi nii kehv enesetunne olnud. Aga laval pettis ta isegi mind ära. Alles hiljem pilte vaadates, sain aru, kui kehv tal tegelikult enesetunne oli. Päevaleht kirjutas “tühi mastaabitsemine” Eks mastaabitse ise, kui sul on 39C palavik.

Lauri Saatpalu käest küsisin, et mis on praeguste ja ends-aegsete muusikapäevade erinevus. Jjõudsime koos arvamusele, et ehk toona kaardistati muusika hetkeolukorda ning vaadati tulevikku, viitan siinkohal InSpe esinemisele. Nüüdsel üritusel aga lisaks hetkeolukorrale vaadati minevikku. Ansambli Fix laulja Vello Toomemets rääkis, et möödunud ja käesolevate  musapäevade suurimaks erinevuseks on ehk see, et vanasti tuldi peamiselt vaatama seda, mis tehnikaga keegi mängib, kuna midagi ei olnud ju  saada, huvitas muusikuid eriti see, kes millise vlismaa pilli või võimendi on saanud.  Omamoodi naljakas oli vaadata kõrvalt, kuidas Jüri Rosenfeld (Fix 1974-1976) ja vististi Väino Land(vist oli tema) arutlesid lava kõrval kitarri rihmadest. “Ehtne nahk!”

Lahe üritus oli

Vaata ka muusikapäevade Galeriid