Esmamulje oli tappev! Jõudsime kohale päev varem, peaks olema paras varu, et õige telkimisplats leida ja ennast kolmepäevaseks maratoniks hästi sisse seada. Tegelikkus oli midagi muud, terve Austria ja naaberriigid olid juba ammu ennast kohale vedanud ning moodustasid parkimisplatsil nüüd ummikuid. Saime ka kuidagi pargitud ja läksime käepaelu otsima. Mitte kuskil pole ühtegi viita ja muidugi on saksa keel piisavalt kõva, et keegi üldse natukenegi muudest keeltest aru saaks. Tunde hiljem olid paelad käes ja tagasi bussi juures. Algas telkimiskoha leidmine. Kogu selle kraamiga tuli käidud teed tagasi minna ning sealt veel kordades pikemat teed mööd edasi. Hiljem kaarti piiludes selgus, et hea korraldus küll, parklast otse telklasse ei saa, vaid tuleb tervele festivaliplatsile ring peale teha! Südaööl, kui ma kuskil keset teed oma kompsude otsas istusin, tahtsin ma ainult nutta, sest ei olnud isegi sellist tunnet, et kuskil võiks paar ruutmeetrit vaba ruumi olla telgi püstitamiseks. Siit veel kaks tundi hiljem olime siiski õnnelikult kellegi kolahunniku kokku lükanud ja vägisi endale koha teinud. Uskumatu, parklast telgi püstipanekuni läks aega kõigest 5 tundi!

Hommikul tabas järgmine üllatus, peldikuid nühiti ja pühiti küll hoolega, aga vett sai ainult ühest kohast, umbes poole tunni kauguselt! Pesemine ongi ületähtsustatud, lähme parem seda hiiglaslikku bändide listi vaatama. Jah, läheks küll, aga festarialale ei pääse. Alale sai kahest väravast ja igaühes kontrolliti ka trussikukumm üle. Niisiis pidi sujuvalt veel üks pooltunnike lihtsalt järjekorras seisma. Oleks see siis ainult festarialale sisenemisel nii olnud, välja ka ju ei lastud ilma kontrollita ja kui soovisid ühe lava juurest teise juurde liikuda, tuli seda veel korra teha! Aga lavad ei asetsenud mitte lähestikku. Muidugi i-le lisas täpi pisiasi, et hoolimata kilomeetritepikkusest vahest oli punasel laval superhästi kõik sinisel laval toimuv kuulda. Seda õnneks ainult lugude vahepeal.

Kui keegi paluks veel festivali iseloomustada, siis ütleksin “TOLM!”. Polnud kohta, kus poleks tolmanud. Eriti hulluks läks bändide ajal, kui rahvas kaasa hakkas tatsuma, või veel hullem HÜPPAMA! Suured tolmupilved lendasid mööda festivali ringi ainult. 31 kraadi kuuma, päike lagipähe, tolmutormid… Kõrbehädalise tunne tuli vahepeal peale. Lava ees vett ka ei pritsitud, niisiis tuli kosutuseks aeg-ajalt kuskilt eemalt vett käia kraanist pähe laskmas.

Ega kõik ka nüüd halvasti ei olnud! Bändid olid ülihead. Ühel päeval oli natuke tehnilisi viperusi In Flamesi ja Motörheadi esinemiste ajal, kuid üldjoontes oli kõik vägev! Megamiinus oli muidugi see, et viimase päeva õhtuks, kui SOAD lavale hakkas tulema, oli füüsiline väsimus nii suur, et raske oli ennast kokku võtta. Siit moraal, mõelge ikka hoolega, kas te tõesti tahate ja jaksate kõiki neid artiste vaadata ja kuulata. Mina ilmselgelt hindasin oma võimeid üle ja esimesel kahel päeval moshpitis viibimine andis kolmandal päeval ikka väga tunda.

Artistid
Kõige valusam bändide esinemiste juures oli ilmselt fakt, et kõik nad eranditult tulid mütsiga lööma ehk teisisõnu olid ette võtnud kogu oma hitiparaadi ja kandsid selle nüüd täie tõsidusega ette. Eraldi tooks ehk välja CAVALERA CONSPIRACY, kellest ma ei saa enam üldse sotti. Mis bändiga ta milliseid lugusid nüüd mängib? Lisaks oma noortele poegadele, kes on umbes sama hullud kui ta ise, tuli “roots” ära. Ega rohkem polegi vaja, et kõrbekuumuse käes viimanegi mõistuseraas kaotada!

Aga jah, sel korral sai nähtud selliseid artiste just sellises järjekorras:
Pain; Guano Apes; 30 seconds to Mars; Linkin Park; Katzenjammer; Cavalera Conspiracy; 3 Doors Down; Korn; Volbeat; In Flames; Motörhead; Alter Bridge; Iron Maiden; System of a Down

Ma väga tahaks midagi veel bändide kohta öelda, aga olen veel liiga oimetu sellest saadud doosist. Üks on kindel, NovaRockile ma tagasi ei lähe, kui just bändiparaad topelt tugevam pole. Kontsertipool oli superluks, kuid kõik muu korraldus sakkis rohkem kui sajaga!

Järkates uudiste jadas käimist radadel, mille ühiseks nimetajaks on Ross Robinson:  KORN on andnud teada oma uue albumi “Ill Remember Who You Are” ilmumiskuupäeva, milleks on 29.juuni. Albumi produtsendi nuppude juurde on naasnud, eelpool nimetatud, Ross Robinson. Kuidas uue albumi materjal kõlab, saab kuulata siit samast:

KORN- Oildale

Jätkates Ross Robinsoniga: Deftones avaldas oma uue albumi “Diamond Eyes” esimese, samanimelise singli. Albumi kuupäevaks on nimetatud 04. Mai

Deftones- Diamond Eyes

Veel Ross Robinsoni radadelt: SlipKnot’i mastermind Shawn “Clown” Cahan ei istu käed rüpes, samal ajal, kui teised kõrvalprojektidega tegelevad.Eriti tulihingelistel SlipKnoti fännidel tasub pilk peale visata tema bändi Dirty Little Rabbits esimese singli “Proffessional Hit” videole. Tasub mainimist, et Shawn Cahan on 9-liikmelise SlipKnoti üks kahest allesjäänud asutajaliikmetest ning bändi visuaalid on suuresti just tema tehtud. Dirty Little Rabbits’i juures on tal käed ehk veel vabamad. Vaadake ise:

Dirty Little Rabbits- Proffesional Hit

Lõppu üks uudis, mis ei ole üldse seotud Ross Robinsoniga: Godsmack avaldas weebis järjekordse loo oma uuelt, 04. mail ilmuvalt albumilt “The Oracle”

Godsmack- Love Hate Sex Pain

Juunikuine Graspop toimub sel aastal 14ndat korda. Esimene peeti maha juba aastal ’86, algselt muidugi kohalikule skenele suunatud. Kuid nagu heade asjadega ikka (tõmbaks paralleele meie kohaliku Green Christmas’iga), siis need paisuvad ja peagi on areen staare täis ja ei jäägi muud üle, kui suureks suvefestivaliks ümber orienteeruda. Edule andis hoogu juurde muidugi ka raskema muusika võidukäik. Kümme aastat hiljem, kui headlineriteks Iron Maiden ja Type O Negative, oli festaril suisa 10 000 külastajat! Kuid see on tühine arvestades, et 2007. oli see maagiline aasta, kui ületati maagiline100 000 külastaja piir. Vaadates bände, kes siis üles astusid, ei pane see number üldse imestama: Iron Maiden, Ozzy Osbourne, Aerosmith, Heaven and Hell, Korn, Slayer, Life of Agony, Black Label Society, …

Just sel aastal tegi ka Metal Travel Agency reisi Graspopile, kuid sel aastal toimub sõit noorte agarate BoardCamp’erite eestvedamisel. Ja ei pane üldse pahaks, sest idee on kulda väärt, eriti vaadates esinejate mahlast nimekirja. Kas lõhnab järgmise külastajate rekordi järgi? Kuidas teile meeldiks kõik see:

Graspop Metal Meeting

Ootusärevus on suur! Staariparaad võtab jalust päris nõrgaks! Kõigest kuu aega veel…

Vaata lähemalt:
Graspop Metal Meeting
BoardCamp

Ajakirjas Whatsup ilmus sel puhul intervjuu laulja Jonathan Davisega.

Mehe sõnul töötab bänd praegu albumi muusika kirjutamisega, milles tema väga ei osale. JD osaks on sõnade kirjutamine, millega ta hakkab tõsisemalt tegelema, kui muusika on valmis. Siiski on tal ideid, millest uus plaat rääkida võib. Nimelt soovib JD kirjutada n.ö kontseptuaal-albumit inimkonna allakäigust. Põhilisi teemasid on viis: ravimid, usk, võim, $ ja aeg. Kõik need on teemad, mis mõistlikus koguses tarvitades aitavad meid kõiki, kui aga üledoseerida, on tulemuseks regress. Albumi ilmumise ajakohta ei soostunud lalja kommenteerima.

Tervet intervjuud saad lugeda: http://www.whatsuppub.com/showArticle.asp?articleId=7222