Esindatud muusikastiilide valik on äärmiselt lai – nii pop, rock, jazz, folk, metal kui tantsumuusika ja moodne klassika. Teiste seas astuvad üles näiteks Metsatöll, Nevesis, Before the Dawn (FIN), Slagmasklubben (SWE). Sel kolmel õhtul saab külastada silmajäänud huvitavate artistide etteasteid kontsertpaikades ja -klubides üle terve Tallinna. Senisest mahukama kavaga on sel aastal programmis Tallinna suurim live-muusika klubi Rock Cafe, mis 25. märtsi õhtul kehastub ümber võimsaks kahe lavaga Tuborg Green Club’iks.

Tallinn Music Weeki käredam osa saab traditsiooniliselt kõlama klubis Tapper. Koostöös Hard Rock Laager festivaliga astub juba heaks kombeks saamas Tallinn Metal Weeki raames üles tervelt kaksteist ambitsioonikat tegijat – mõ ni neist laiemale publikule alles esitlemas, mõni kinnistamas kohta oma skene liidrina. Registreerige end Facebookis osalejaks või paluge end bändil kirja panna kui paadunud fänni – nii saate pileti soodsalt ning nautida tervet festivali!

http://www.facebook.com/event.php?eid=198845510140625

Lisainfo ning kava: www.tallinnmusicweek.ee

Rahvast oli palju, üllatavalt palju. Olen seda ka varem täheldanud, et kui loogiliselt võttes võiks sama (välismaa) suurnime iga järgnev etteaste järjest vähem publikut kohale meelitada, siis tegelikult on olukord vastupidine. Rahvast muudkui lisandus ja kella kümneks, kui esimesed noodid lavalt kõlasid, oli kontserdikoht juba meeldivalt ja meeldiva rahvaga täitunud. Kõlanud intro oli kokkupandud bändi loomingust ja sobis tegelikult hästi algavale kontserdile sissejuhatuseks. Säästutuur, ütleksid pessimistid, sest suur osa kavast kvalifitseerus „vana” loomingu alla, aga mina siinkohas väitega ei nõustu. Avaloona kõlanud „On Your Knees” oli korralik avapauk ja ka järgnenud paar vana lugu tõmbasid rahva kenasti käima. Seejärel natuke uuemat kraami, tuldi ju siiski Eestisse viimase ilmunud plaadi „Babylon” raames toimuva tuuriga. Uued lood ei olnud üldse pahad, kuid kummalisel kombel oli aplaus, mis teisele uuele loole järgnes hoopis vaiksem võrreldes tekkinud rõõmukisaga järgmise pala, „Wild Child” kostumisel. Lavakaunistusteks, kui nii võib nimetada, olid kolm suurt ekraani, mille vahendusel võis näha nii lauludega sobivaid videolõike kui bändi vanu videosid. Ekraanid täitsid lava hästi ja võimendasid lugude sõnumit. Teine pilkupüüdev asi oli led-valgustusega kitarr, mis paari loo ajaks välja toodi ja kitarrisoolode ajal mängija meisterlikkust oleks pidanud rõhutama. Võib-olla rõhutaski, küsige arvamust mõnelt kitarristilt, sest minus see erilisi emotsioone ei tekitanud ja pigem meenutas, ärge nüüd näkku lööge võrdluse eest, minu lapse mängukitarri mis samamoodi valgustatud. Igatahes, edasi palake aastast ‘92 ja siis tuli see, mida publik oskas kaasa laulda ka unepealt (ja häbelikult seda ka demonstreeris): „I Wanna Be Somebody”. Olen rääkinud palju „uus” versus „vana” teemast: W.A.S.P.-i puhul ei saa sellest lihtsalt üle ega ümber. Käisin nende esimesel Eesti kontserdil, kus fookuses oli selleaegne uus kraam. Publik, sealhulgas ka mina, sai mainitud kontserdil korraliku hoo sisse alles lisalugude ajal, mis olid just lood esimestelt plaatidelt. Huvitav kuidas bänd ise suhtub sellesse, et hoolimata paljudest uutest albumitest nõuab lõviosa rahvast just kraami, mille vanimad lood on vanuseliselt võrdsed käesoleva arvamusloo autoriga. Hittlugu oli igatahes sobiv lõpetus ja bänd kadus lava taha, jättes ülesköetud rahva lisa nõudma. Kui kära vaiksemaks jäi, tuli ka bänd lavale tagasi, palus vaikust ja esitas emotsionaalse loo „Heaven’s Hung In Black”. Vahemärkusena olgu mainitud, et lugu on pärit albumilt „Dominator”, mis käsitleb Ameerika Ühendriikide poliitilisi suhteid. Ekraanidel jooksid rusuvad pildid nii Ameerika kodusõjas langenutest kui tänapäeval hukkunud sõduritest. Oli see kontserdi väsimus või temaatika, mis Blackie Lawless’ile väga hinge läks, loo lõpus frontmani poolt loetud palve ajal tundus vähemalt minule, et mehe silmad läikisid küll kahtlaselt. Pisarateni asi hevikontserdil ei läinud, kolmapäeva õhtule pandi punkt looga „Blind in Texas” ja läbi ta saigi. Läbihigistatud pluuside asemel sai müügipunktist uue W.A.S.P.-i särgi soetada, naisterahvastel avanes võimalus ka uus trendikas aluspesu soetada, mis paremal juhul oli isegi Blacky Lawlessi poolt signeeritud. Trendikas pesu selles mõttes, et bändi logoga stringid on so yesterday, praegu teevad ilma bokserid, teab iga moekas tšikk. Vilistavad kõrvad ja pikk garderoobisaba. Kui bändi esinemise ajal ei tundunudki heli nii ülemõistuse vali, siis peale bändi lahkumist sai selgeks, et volüümiga ei koonerdatud. Olen teada-tuntud viriseja, mis puudutab heli tugevust kontserdil, kuid jään oma arvamuse juurde – hea bänd ei pea mängima ülemõistuse kõvasti ja halba bändi ei päästa ka liialt vali heli. Ma ei oota, et asjad üle vindi keerataks nagu Soomes, aga veel teist päeva vilistavad kõrvad võtsid kontsertelamuse hinde kriipsukese allapoole küll. Igatahes, kui see seik välja arvata, oli igati kordaläinud üritus.

Artikli kirjutas  Katrin Malt

Fotod: Kristel Sergo