Soojendusesineja darke-electrot viljelev Combichrist oli esines oluliselt pikema kavaga eelmisel õhtul klubis Tapper.  Kui aus olla, siis sinna sobis see bänd oluliselt paremini, kui Suurhalli lavale. Pisikeses klubis said publik ja bänd üheks ning pigem peeti koos pidu, kui et ükspoole esineb, ja teine kuulab. Kuigi ma ei teadnud sellest bändist enne Tapperis-üritust mitte midagi, vedasin ennast Suurhalli spetsiaalselt veidi varem kohale, et neid näha. Kahjuks tõmbasid suured inim-massid minu hoo niivürd maha, et jõudsin kuulata ainult ühe loo. Aga parem see, kui mitte midagi.

Rammstein alustas ilma hilinemiseta, kell 20.30, nagu lubatud. Ma olen senini naljatades öelnud, et enne läheb põrgu jäässe, kui ükski rokk-kontsert õigeaegselt algab. Tundub, et selleaastane käre talv on siiski ka Vanal Kurjal elu jahedaks teinud, sest viimasel ajal on ka rokkstaarid kella tundma hakanud.

Rammsteini juhtfiguur Till Lindemann astus publiku ette, riietatuna liharajujast köögitädiks, suust kiirgamas valgus. Ma alul mõistatasin, et kuidas see suust tulev valgus lahendatud on, hiljem piltidelt nägin, et pisike juhtmeke läheb üle lõua. Laulmist see igatahes segavat ei näinud.

Rammsteini rivistus oli justkui jagunenud kaheks rindeks:  Lindemann, Kruspe ja Paul Lander esirivis ja Oliver Riedel, Cristoph Schneider ning Flake tagarivis.  Kui edurivi mehed jäid kogu kontserdi vältel publiku suhtes kuidagi kaugeks, siis just tagarivi mehed olid need, kes veidigi emotsioone näitasid ning publikuga vähestki suhtlust arendasid. Paljud küll võivad öelda, et selline emotsioonitus on taotluslik ja tenäoliselt oligi, aga tihti on vähemalt minu jaoks hea kontserdi mõõdupuuks see tunne, kas bänd tahab just sel hetkel just sellel laval ning selle publiku ees olla.

Kui rääkida esitamisele tulnud lauludest, siis uue plaadi “Liebe ist Für alle Da” materjali mängiti umbes pooleks “vanade heade” hittidega. Värsketest lugudest mõjus publikule seniilmunud singlite “Pussy” ja “Ich Tu Dir weh” kõrval ehk eba-Rammsteinilik “Früling im Paris”. Vanad lood vedasid hevi-näpud püsti aga kõigil pealtvaatajatel.

Rammsteini puhul ei saa rääkimata jätta tulest, mida tol õhtul lendas palju. Niipalju, et vaid veidi-veidi jäi puudu, et Saku Suuhall oleks end leekide eest kaitsma hakates, kontserdipubliku omalt poolt veega üle kallanud. Õnneks nii siiski ei läinud. Pärast kontserti tõstatas üks hea sõber küsimuse, et mis jääks järgi, kui bändilt tuli ära võtta. Kas ka siis tuleks neid vaatama täismaja? Kahtlasena tundub see. Kuigi koju sõites raadiost “Sehnsucht’i” kuulates, vajus auto gaasipedaal justkui ise-enest põrandasse, tuleb vast tunnistada, et suur osa publikust läks just “tuleskulptuure” vaatama.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kontsert oli väga hea, kvaliteetne, läbimõeldud, effektne. Teisalt, vähemalt minu jaoks emotsioonitu ja liiga läbi mõeldud.

Kui Saku Suurhallis alustati My Generation esitamist, sain aru, et minu karttused olid asjatud. Õnneks läks ka Eesti publik bändiga kaasa ning saal köeti kiiresti kuumaks. Sõnu teati  peast ning ei peljanud seda häälekalt kuulutamast. Külalistel, kes jälgisid kontserti põrandalt, oli raske jääda kuiva nahaga, kuna laulud, mille kostudes oled harjunud raadiot kõvemaks keerama, mõjuvad elavas esituses veel eriti ergastavalt. Kui võrrelda kahte kontserti omavahel, siis mul on tunne, et Riias toimunud kontsert oli ehk veidi parem. Need põhjused, miks ma nii arvan on tegelikult väga kõhutunde küsimus ja aboluutsele tõele see ei pretendeeri, aga mulle tundus, et Riia publik läks veel rohkem pöördesse ning ka bändi jaoks oli see kontsert erilisem, mille puhuks mehed ehk pingutasid rohkem. Aga see ju ei tähenda, et Tallinna kontsert minu arvates halb oleks olnud. Ei! Kaugeltki mitte. Harva satub meie maale bände, kes sel viisil publikut hullutada oskab. Lihtsalt minu ausa arvamuse kohaselt oli lõunanaabrite juures toimunud kontsert veel parem.

Omaette teema on muidugi Wes’i välimus. Varasemalt oli ta tundut just oma väga korralike kehamaalingute poolest, mis leidsid fännides austust ja muusikute hulgas järgimist. Nüüdseks on asendunud perfektsed maalingud pigem plätserdustega. Kui Riias Wesä’i esimest korda nägin oli esmane emotsioon, et mees on ehk liiga kauaks Mansoni seltsis olnud. Aga noh, kui talle nii meeldib, siis las olla. Leedu kontserdiks oli ta ennast mustaks võõbanud ning ainsateks riideesemeteks olid nahast trussikud ning müts. Tallinnas oli kostüümile veel lisandunud vikerkaarekesed käsivartele, mida toetavad internetis levivad fotod kus Wes ja DJ Lethal on koos dushi all.  Tsiteerides Eesti suurimat muusikafoorumit: tugeva nihkega mees.

Kontserti soojendusartistiks oli Esmee Denters- Hollandi päritolu naislaulja, kelle edu sarnaneb printsessiloole. Preili oli salvestanud oma laulmist kitarri saatel ning postitanud videod youtube’i. Seal oli neid näinud Justin Timberlake, keda noore hollandlanna laulmine sedavõrd lummas, et kutsus teda oma tuuriga ühinema Järgmisena oli Timberlake Esmeed soovitanud Enrique’le ning nüüd preili siis esineski meile. Teda lubati pildistada kolm lugu, nagu tavaliselt. Teise loo poole pealt nägin, et teised fotograafid lahkuvad lava eest. Küsisin, et mis värk on? “Ahh, ta on nii igav, et ei viitsi enam pildistada” Muusikast suurt muud minulgi meelde ei jäänud, kui Timberlakelikud rütmid.

Enrique pildistamine lubas tulla peavalu. Pildistada võis esimesed kolm lugu… rahva seast, lavast suht kaugel. Publikut oli palju. Väidetavalt üle 8000 müüdud pileti, valdavas enamuses naised. Ei tahtnud liiga matslik näida ning seljakotiga trügida, et Eesti mehe niigi nigelat mainet vähegi säästa. Seisingi enamuse ajast paigal. Õnneks soostus staar kolmanda loo ajal astuma ka lava keele peale ja sain paar lähivõtet kah.

Edasine on ajalugu:  senised eelarvamused trambiti jalge alla ja hüpati veel otsas kah. Minu jaoks algas kontsert Prince’i “Purpel Rain” coveriga. Selleks puhuks oli lavale kutsutud paar inimest publiku hulgast, kellega diivanil endid mugavalt sisse seati ja ka väheke napsu võeti. Enrique ärgitas oma värskeid külalisi ise laulma Prince’i lugu. Kui alguses laval olnud meesterahvas (oli vist Marko-nimeline) mikrofoni tagasi lükkas, siis refrääni laulis ta inimese kohta tänavalt täiesti rahuldavalt ära. Selle eest laskus õhtu peastaar mehe ette põlvili ning ülistas teda taevani. Tol hetkel arvasin, et see on minu jaoks kontserti tipphetk- Prince on hõivanud minu südames väga suure koha ning esitus oli ju hea. How wrong was I? Kuigi õhtu peastaar oli Enrique, ei jäänud meie publik talle palju alla. Rahvas nautis laval toimuvat täiel rinnal ning läks staari üleskutsetega kaasa. Peagi märkasin isegi, et laulan “.. baby I was wrong. Baby I was lonley…” Mis mõttes??? Mina? Ma olen ju metalimees. Ah, vahet pole, kontsert on ju hea. “… I don’t wanna fight. I’m tired of being sorry…”

Olen vaid korra varem näinud, kuidas publik läheb kaasa artisti üleskutsele lehvitada käsi peakohal- Depeche Mode “Never let me down” ajal. DM on selle poolest legendaarne. Iglesiase publik ei jäänud Saku Suurhallis põrmugi alla. Seda, kuidas KOGU publik hüppab ning see hüppamine levib lainetena, olen varem näinud vaid videost. Persse Slip ja KoRn. This is the shit! Oma olemuses sai Henrik publikuga üheks ning ei jätnud enda ja pealtvaatajate vahele mingit distantsi. Lavale kutsuti paarike, kes olevat oma 37-ndal kohtingul, pisike poiss, kes alles hiljuti oli käima õppinud. Suurima tähelepanu sai aga neiu, kes oli Enriquele silma jäänud sellega, et terve kontserti aja oli ta kaasa laulnud ja tantsinud. Kati-nimelise neiu osaks sai “Hero”, mille saatel Iglesis ta enda kaissu haaras ja suudles. Kõrgemalt oli seda eriti ilus vaadata, kuna noored seisid lillekujulise valgusvihu sees.

Minu jaoks pani õhtu I-le täpi pärast kontserti lõppu Suurhalli saali kõlaritest kostma hakanud Louis Armstrongi ” What a wonderful world” Ma olen äärmiselt õnnelik, et ma sellel kontsertil käisin ja eriti õnnelik selle üle, et minu eelarvamused löödi kolmekordselt uperpalli.

Kes järgmiseks? Kaevake Ricky Martin kuskilt üles!

Vaata ka ürituse GALERIID

Enrique Iglesias esineb Tallinnas, Saku Suurhallis 29.aprillil.