Aga siis hakkas Slash kaineks, lõi pere ja läks paksuks.  Ma ei ole nii hea muusikatundja, et aru saada, kas aja ja kainusega on Slashi mänguoskus paranenud või mitte.  Küll aga tundub, et ta on jäänud kuidagi krampi. Lavale astudes ei õhka temast täit kindlust. Pigem ta äkki….. kardab?

Vastilmunud, omanimelisele, sooloplaadile on kogutud ports laule, kus kaasategijad võib tinglikult jagada kaheks: noored ja uljad ning vanad peerud. Minu arvamus on, et viimased oleks võinud ära jätta ning pigem noorust ja uljust lisada, kuna näib, et just sellest jääb plaadil puudu. Plaat ei ole halb. Kindlalt üle lati, aga… hing jääb kripeldama.Midagi jääb justkui puudu.

Esimese loo, Ghost,  algus on cool. Julge, kaasahaarav. Kohe hea tunne tekkib. Siis aga nuditakse lugu ära ja lauserida “rocknroll” tundub edaspidi suisa piinlik.

Kõige parmini õnnestunud koostööd on plaadil noorte ja vihastega: “Back from Cali” ja “By the sword”. Vanadest peerudest paneksin iga kell mängima koos Iggy Popiga tehtud “We’re all gonna die”. Naiste võrgutamiseks koos veiniga sobib hästi pala, nimega “Gotten”, koos Adam Levine’ga. Enne plaadi ilmumist sai Fergi palju kiidusõnu, aga minule ta väga sügavat muljet ei jätnud. Hääl on tal ju olemas, aga lugu ise on pigem ameerika raadiorokk.

Lisaks nendele, kes plaadil esindatud on, teeb Slash kummarduse ka mõnele, keda plaadil ei ole. Mina suutsin tuvastada Aerosmithi “Walk this way” ja Metallica “Master of Puppets”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ootused plaadile olid kõrgemad. Tunnen puudust kontrollitud kaosest. Jääb loota ja soovitada, et Velvet Revolver leiaks endale kiiresti noore ja energiat täis laulja, kes ka Slashil jalad kõhu alt välja käsutab.

Slash- By the sword

Albumi tracklist on järgmine:

1. Ghost (Ian Astbury)
2. Crucify The Dead (Ozzy Osbourne)
3. Beautiful Dangerous (Fergie)
4. Back From Cali (Myles Kennedy)
5. Promise (Chris Cornell)
6. By The Sword (Andrew Stockdale)
7. Gotten (Adam Levine)
8. Doctor Alibi (Lemmy Kilmister)
9. Watch This (Dave Grohl/Duff McKagan)
10. I Hold On (Kid Rock)
11. Nothing To Say (M Shadows)
12. Starlight (Myles Kennedy)
13. Saint Is A Sinner Too (Rocco DeLuca)
14. We’re All Gonna Die (Iggy Pop)

Inglise rokiajakiri Classic Rock on koostanud muusikasõpradele eriti magusa paketi, mis sisaldab 132-leheküljelist eriväljaannet, A1 mõõdus postrit ning eridisainiga patch’i. Paketiga tuleb loomulikult kaasa ka kõnealune album, mis tavamüügis olevates on ühe lisaloo võrra rikkam:

15. Baby Can’t Drive (feat. Alice Cooper/Nicole Scherzinger)

Kogu paketi hinnaks pakutakse küllaltki mõistlikud £17 ning see sisaldab ka postituskulusid.

Esimest singlit albumilt saab kuulata ka Slashi Myspace lehelt

Ma suhtusin sellesse plaati tohutu eelarvamusega, samal ajal fännates Slashi&Co uut bändi Velvet Revolver. Kui kuulsin, et Koit Raudsepp nimetas Chinese Democracy plaadi üheks eelmise aasta parimaks albumiks, ei mõlnud ma mitte, et “äkki see plaat ongi hea” vaid “hea mees on see Raudsepp ikka, et sihukest plaati fännab”

Nüüd lõpuks võtsin julguse kokku ja kuulasin plaadi paar korda läbi. Minu jaoks tegi positiivse üllatuse Axl, kelle hääl on endiselt heas vormis ja terav. Seda muidugi stuudiseinte vahel, pärast kes-teab-mitmendat-duublit. Mehe tegelikke võimeid tahaks näha kontsertil. Lauludest üldiselt jäid positiivselt kõlama need, mida juba niigi on raadiotes mängitud: nimilugu Chinese Democracy ja Better.  Plaadi sisemusest tuleb välja ka tagasivaatavaid ning veidi melanhoolsed vana mehe meenutused möödunud aegadest.Plaati kuulates tekkib tahtmatult võrdlusmoment Velvet Revolveriga. Axlil, kes on Slashi ja tema kaaslastega aastaid avalikult vägikaigast vedanud, on ju vaja tõestada, et tegelikult on tema parem osa gunneritest. Sel ajal, kui Axl Rose kõnealust plaati ette valmistas, on Slash andnud välja Velvet Revolveriga 2 plaati ning lisaks Slash’s Snakepit nime all veel 2 plaati. Järelikult oli Axlil vaja näidata, et ta suudab selle ma-ei-tea mitme aasta jooksul kirjutada kokku ühe plaadi, mis on parem, kui kõik need 4 plaati, mis Slash on välja andnud. Olen kuulanud vaid VR-i mõlemat plaati, ning praegusel hetkel arvan, et Guns’n'Roses’i Chinese Democracy plaat on enam-vähem samal pulgal VR-i Libertad albumiga. Aga Libertad on minu arvates senisest VR’i loomingust see kehvem osa.

Gunnerite Chinese Democracy on ilma kahtluseta kirjutatud rokkmuusika ajaloo annaalidesse suurte tähtedega ning on olnud üks enim oodatud plaate. Seda aga puhtalt selle pärast, et tegu on Guns’n Roses’i uue plaadiga. Sisu poolest on ta veits lahja. Ei, see ei ole halb plaat, aga kaua tehtud oleks võinud ikkagi kaunikene olla.

Special thnx Marttile.

Slash

Velvet Revolver on välja lasknud 2 uut demo, millel laulab uus solistikandidaat Gord Prior. Lugude nimed on ‘Clappy’ ja ‘Motha Fucka’

Mõlema laulu puhul  on tunda sama joont, mida hoiti viimasel albumil Libertad. Kuna see plaat täitis eelmisel aastal üht minu eluperioodi, siis on ühelt poolt viivad need lood mind tagasi nendesse hetkedesse, kui vurasin autoga mööda Kesk-Euroopat. Teisalt on veidi kahju, kuna vähemalt see laulja jätkab äärmiselt lähedast rida Scott Weilandi stiilile. Tahaks midagi uut. Võib-olla midagi lädasemat esimesele plaadile? Kuulates Gordon Priori senist bändi Blu Bone, on selgelt aru saada, et mõlema bändi loomingus on sarnaseid jooni. Blu Bone ehk veidi sügavam, VR veidi camp. Igaljuhul mulle tundub, et selles poisis on küll peidus rohkem,kui nende kahe demo põhjal arvata võiks, aga kahjuks vist mitte liiga palju rohkem. Ma loodan, et VR suudab leida kedagi paremat.

Blu Bone bändi kohta saate lugeda/kuulata siit