Nautides Sofiast.

Anniki Ellen ja Marko Rebane

Sonisphere Sofia festivali esimene päev oli pühendatud suurtele mammutitele ehk ajalooline Big 4 tähistas oma juba aastakümneid kestnud edukat karjääri. Tõepoolest, kui nüüd süveneda, siis ega ei meenugi peale nende ühtegi nii pikaealist metalli viljelevat bändi. Sofia valiti ka kohaks, kus kogu sündmus filmilindile võeti ning üle maailma kinodesse paisati.

Festivaliplatsil ei osanudki esimese hooga muud teha, kui ainult kurta. Alustuseks tuli staadionile sissepääsuks mitu järjekorda läbi seista, üks selleks, et näidata, et sul on tõepoolest pilet olemas, teisest sai käepaela, kolmandast kontrolliti terariistade mitte-olemasolu ja neljandast lõpuks tõmmati piletikonts ära. Kuigi oli olemas üks käepael, mis kinnitas pileti olemasolu ja teine, mis viitas seisukohale, siis oli pilet ainult see, mida iga natukese aja tagant keegi kontrollida soovis. Kui juhtus aga, et kõht läks tühjaks või vihma hakkas sadama, siis tuli leppida nälja ja märjaga, sest festivalialal müüdi ainult saia ja vihmakeepe sai väljaspoolt aiaga ümbritsetud ala, kuhu muidugi enam meid ei lastud, isegi kolme käepaelaga mitte. Kuid huvitaval kombel ei heidutanud need ebameeldivused ei bände ega fänne!

Anthrax astus üles esimesena, esitades praktiliselt laitmatu kontserdi, Megadeth tõi vihma ja rahe, kuid hoog läks sellest ainult kiiremaks. Publik ainult hüppas ja elas võimsalt kõigele toimuvale kaasa. Slayeri ajal, kui nälg võttis juba silmanägemist ja ootamatult jahe ilm hakkas kontidele, olin valmis ka Metallicast loobuma, kuid õnneks kohalikud ei lasknud seda teha. Festivalialalt lihtsalt ei olnud lubatud lahkuda! Kuivanud vorstisai hambus ronisime väsimust trotsides lava ette Metallicat ootama. Eelmistest bändidest kerge heldimus juba peal, mõte on ainult üks, nii palju nii häid bände ei tohi ühele kontserdile panna! Ja juba võtsid kohalikud laulu üles ja hõikasid õhtu viimast bändi lavale! Bulgaaria on üks imeline maa! Anthraxi ajal tundus mulle, et enamus kohaletulnutest on nende fännid. Kui Megadeth peale läks, sain aru, et tegemist on hoopistükis nende fännidega. Slayeri paugutamise peale selgus, et kõik Anthraxi ja Megadethi austajad armastavad veel tulihingelisemalt hoopis Slayerit. Aga Metallica on kõige tipp! Kui kogu see 35 tuhat suud lahti läksid ja bändi lavale nõudma hakkas! Lisaks ülesvõetud lauluviisile suur jalgpallistaadion lihtsalt lainetas hüpleva inimmassi all. Sellist pilti pole ma isegi ühegi jalgpallimängu ajal näinud! Nii ülivõimsalt küttis rahvas end üles kuniks tuli kauaoodatud Metallica! Fantastiline kontsert tipnes suure neliku kaveriga Diamond Head’i loost “Am I Evil”. Sel hetkel olid kõik tunded staadionil nii üles kruvitud, et oleks surest õnnest lihtsalt nutta tahtnud. Aga pisaraid õnneks ei tulnud. Küll aga on nutumaik praegu suus, kui mõtlen milline võimas pidu see oli!

Nautides Sohvast.

Mart Reinson

Kui ennast teisipäevasel õhtul suurde kinomajja sätitasin, olin täis ootusärevust. Lubatud oli, et Sofiast tuleb otseülekanne. Midagi sarnast pole vähemalt minu mäletamist mööda varem tehtud. Lisaks muidugi Suur Nelik ise ning omamoodi paeluv vastasseis Megadethi ja Metallica vahel. Dave Mustane ei olnud veel mõned aastad tagasi üle saanud faktist, et ta joomise (??!!) pärast Metalliacast sule sappa sai, kirudes intervjuus VH1-le „I fucked up!“ Nüüd aga istuvad koos Lars Urlichi ja Scot Ian’iga ning annavad intervjuud, kui lahe kõik on.

Veel mõtlesin, et huvitav, kas ka mihingine nännilett on, mis on lahutamatu osa „päris“ kontserditest. Ei olnud. Olemas oli aga õllelett, millest lubati, et õlu otsa ei saa ning ka pisike turvatara.

Ka elavat muusikat sai kuulata, kui enne ülekande algust sai kuulata uut bändi Panic Inn ja „kohalikku Metallicat“, nimega Driven. Mul ei ole kunagi õnnestunud viibida nii kvaliteetse heliga kontserdil. Justkui stuudios, kus kõik tuleb kõrva puhtalt. Üllatuslikult suutis saali omadusi paremini ära kasutada just uus bänd, Panic Inn, kes viis mind oma muusika ja esinemisega vaimupildis kuhugi Faith No More’i hiilgeaegadel. Jään põnevusega ootama nendelt poistelt edaspidiseid uudiseid ja ülesastumisi.

Driveni juures häiris kõige rohkem see, et hoolimata ideaalsetest helitingimustest, suutis laulja vokaali nii p***sse keerata, et mitte ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. No niipalju sai, et emakeeles laulsid nad vaid ühe laulu. Ülejäänu vist oli inglise keelne. Aga tont seda teab. Sarnasust Hettfieldi ja Driveni laulja Rando Ojasoo vahel ei pannud tähele ainult mina vaid ka mõned teised kontserdikülastajad.

Ja nüüd siis hapude viinamarjade juurde. Üritus oli välja reklaamitud kui otseülekanne, vähemalt nii seisis ajalehekuulutuses. Kahtluseuss, et see tõesti ka nii sünnib puges hinge siis, kui kuulsin, et 4 bändi mahutatakse 4 tunni sisse ja süvenes, kui kuulsin, et ülekandes kõiki lugusid ei näidata. Kõigest hoolimata lootsin päris live-kontserdiga sarnast elamust.

Kõige rohkem sellist tunnet suutis tekitada avaesineja Anthrax, kelle ülekandesse mahtus ka publikuga suhtlemist. Slayer ja eriti Megadeth, kelle muuskikaga ma ka hästi kursis ei ole, möödusid kui ühes jutis, jätmata erilist muljet. Metallica oli oma tuntud headuses ja kahjuks ei üllatanud millegagi. Lava ehitus ja kontserdi ülesehitus, k.a James’i medika näitamine kaamerasse, oli äravahetamiseni sarnane 2007. aasta Riia, Skonto Staadioni kontserdiga. Kuna mehed käisid niivõrd kindlalt oma rada, oli kontsert veatu. Parima elamuse said kindlasti tõsifännid ning need, kes varem näiteks 2008 aasta European Vacation Tour Riia kontserdil ei käinud.

Erinevalt Sofias kontserdil käinutest sai sohvast nautida kaadreid väga erinevatest kohtadest: lähiplaanid, üldplaanid, jne. Päris kontserdi tunnet kahjuks ei tekkinud, kuna tegu oli siiski kõige tavalisema videosalvestusega. Ürituse tegi erilisemaks vaid teadmine, et  kontsert toimus tõesti vaid paar tundi tagasi. Kui seda fakti  polnuks, eristanuks kinoõhtut DVD vaatamisest vaid suur ekraan ja hea heli.

Pärast kontserdi lõppu tabasin end mõttelt, et kes iganes mõtles välja idee, et taoline kontsert ka kinodesse üle kanda on geenius, kuna sel viisil saadakse kõigi nelja bändi kõigilt fännidelt raha kätte. Ausalt, mina isiklikult lootsin veidi rohkemat oma raha eest.

Selle kõige taustal ün üks asi selge, kodusesse televiisorisse võivad küll otseülekanded jõuda, kuid õige elamuse saab ainult kontserdil kohal olles!

Tänapäeval tehakse aga elu veel lihtsamaks. Selle asemel, et maksta suur hulk raha, tuleb välja käia 250.- ja hea pehme koht Forum Cinemas kinodes on terve The Big Four etteaste ajaks 22. juunil olemas. Üritus, mida ei tasu maha magada. Kohtumiseni kas siis siin või seal pool ekraani!

Vaata lisaks:

http://www.sonispherefestivals.com/

http://www.forumcinemas.ee

Loodame, et see tuur ka toimuma saab ning tuuled nad ka meie lähedale toovad. Lisaks sellele, et “Suur Nelik” ei ole kunagi koos lava jaganud, lisab plaanitavale tuurile vürtsi ka seik, et Dave Mustane ei ole senini andestanud iseendale ega James Hettfieldile ja Lars Ulrich’ile, et nood ta Metallicast välja viskasid.

Juunikuine Graspop toimub sel aastal 14ndat korda. Esimene peeti maha juba aastal ’86, algselt muidugi kohalikule skenele suunatud. Kuid nagu heade asjadega ikka (tõmbaks paralleele meie kohaliku Green Christmas’iga), siis need paisuvad ja peagi on areen staare täis ja ei jäägi muud üle, kui suureks suvefestivaliks ümber orienteeruda. Edule andis hoogu juurde muidugi ka raskema muusika võidukäik. Kümme aastat hiljem, kui headlineriteks Iron Maiden ja Type O Negative, oli festaril suisa 10 000 külastajat! Kuid see on tühine arvestades, et 2007. oli see maagiline aasta, kui ületati maagiline100 000 külastaja piir. Vaadates bände, kes siis üles astusid, ei pane see number üldse imestama: Iron Maiden, Ozzy Osbourne, Aerosmith, Heaven and Hell, Korn, Slayer, Life of Agony, Black Label Society, …

Just sel aastal tegi ka Metal Travel Agency reisi Graspopile, kuid sel aastal toimub sõit noorte agarate BoardCamp’erite eestvedamisel. Ja ei pane üldse pahaks, sest idee on kulda väärt, eriti vaadates esinejate mahlast nimekirja. Kas lõhnab järgmise külastajate rekordi järgi? Kuidas teile meeldiks kõik see:

Graspop Metal Meeting

Ootusärevus on suur! Staariparaad võtab jalust päris nõrgaks! Kõigest kuu aega veel…

Vaata lähemalt:
Graspop Metal Meeting
BoardCamp

Emergency Gate

Saksamaalt pärit muusika invasiooni alustas Emergency Gate. Kui tihti on pärisbändide soojendusesinejate viga minu arvates vähene eneseusk, siis seekord ei saanud sellist suhtumist panna süüks ühelegi esinejale. Kõik, kes lavale astusid, andsid endast 120%, või rohkem. Publikul oli tükk tegemist, et ette antud tempoga kaasas püsida. Emergency Gate jaoks oli lava selgelt liiga kitsas, mis tipneski sellega, et laulja ühel hetkel põrandale hüppas ning publikule veidi lähemale läks. Esimese hooga tekitas see publikus vaimustust, joostes oma vastleitud iidolit katsuma. See vaimustus aga kadus publikul kiiremini, kui laulja oma kohale laval tagasi ronida jõudis. Veidi ajas ette rutates tasub ära mainida, et tõenäoliselt on just EG see bänd, kelle plaati ma oma autos kuulata tahaks. Nii saaks ehk ka mõnedest sõnadest aru, mida ta laulis. Kontserti ajal oli see ääretult raske, kuna laulja heli oli timmitud hästi kostma karjumise ajal, samas, kui puhast vokaali ei olnud muu bändi taustalt pea üldse kuulda Pärast EG esinemist küsisin sõbralt, et ei tea, kes need olid, sain vastuseks, et Caliban. Kindel või? No muidugi- ma olen ju nende kontsertil varem käinud, pealegi oli trummidelgi kirjas „Caliban”. Nii saigi märkmikusse kirja, et esimesena esines Caliban.

Eluveitie lavaletulek haaras minu tähelepanu juba nende soundcheki ajal, kuna lavale ilmusid pillid, mida liiga tihti metal-bändide arsenalis ei näe. Frontmani kasutatavas keelpillis tundsin ära mandoliini suhgulase, mis hilisemal kontrollimisel osutus mandoolaks. Järgnes viiul. Suurimat hämmingut tekitas aga pill, millele ma ei osanud siis nime anda ja ka lühikese interneti otsingu järel olen veidi kimbatuses senini. Tegu oli keelpilliga, mida vändati. Esialgu tahtsin öelda, et väntorel, aga see pill on ju teistsugune. Sugulane ehk? Bändi kodulehe andmeil on selle pilli nimi “Hurdy-gurdy” Novello Classico. No vot siis.

Kui band alustas oli kiirelt selge, et ka nemad ei olnud tulnud mütsiga lööma. Helid, mis lavalt kostsid, olid minu jaoks selles kontekstis uudsed, samas tuttavad. Tänu flöötidele ning vilepillidele tulid slime ette pildid rohustest mägede nälvadest. Väga palju ma ei eksinudki, kuna Eluveitie tuli Sveitsist. Ühel hetkel tekkis mul tõsine segadus, määratlemaks, kes parajasti sooleerib? Viiul, kitarr või siis see vändaga pill. Kuuldavat heli olid võimelised tekitama mõlemad esmanimetatud, aga õigeks vastuseks osutus viimane. Meie mail tuntumates bändidest annab parimini tõmmata paraleele tõenäoliselt Metsatölluga, selle erinevusega, et meie mehed on palju sõjakamad. Ühisteks märksandeks maalähedus ning folkpillide kasutamine metalis. See, millest Eluveitie laulis, jäi mulle selgusetuks. Aus olla, siisma isegi ei saand täpselt aru, mis keeles nad laulsid. Kommi saadan helimehele. Nende plaati ma autos kuulata ei viitsiks.

Caliban

Kui kontserti algusest oli öödas tubli 3 tundi, alustas õhtu kolmas esineja. Lava ees pilti tehes kuulsin, kuidas laulja ütles “We are Caliban” Mõtlesin, et palju neid sama nimega bände olla ei saa, vaevalt et band ise oma nime ära unustab või lavalt suisa valetaks. Järelikult ajas sõber mulle pada- Thakns, mate! Ah see siis ongi metal-core, mõtlesin endamisi. Noh, pole paha, aga autos plaadimängijasse neid väga ei pistaks. Kontserti edenedes tabas mind meeldiv äratundmine- Fear Factory. Nimelt oli lisaks lauljale asunud vokaaliosa toetama ka kitarrist, kelle häälepaeltest väljus FF-ga äärmiselt sarnane vokaal. FF mulle meeldib, mistõttu ka see äratundmine oli südantsoojendav. Olümpia kestis, Caliban andis kütet ning public küttis kaasa. Oma kadund mälu pingutades ei suuda ma meenutada, kas Devildriver ka Hollyvoodis tegi wall-of-death’i või mitte. Caliban selle igaljuhul korraldas: publik aeti saalis kahte viirgu paigale, eesmärgiga muusika alates üksteise pihta endid sodiks joosta.

Pärast Calibani publiku hulgas ringi käies kuulsin kahte hevikat: “Kuradi kõvad bändid on kõik olnud” “On jah, ja polegi nii palju inimesi ammu RC-s näinud” Kuigi ma eenast hevikaks ei pea, nõusutn mõlemaga. Iga seniesinenud bändi pärast oleks tasunud oma kere RockCafesse vedada. Ja õhtu nael oli veel olemata.

Kreator

Kreatori ajal vabastati lava ülearusest kolast, mis 2/3 eelmistest bändidest tõsiselt ahistas. Kui Eluveitie lavaline olek ei andudki lootust, et keegi neist väga ringi armastaks karata, siis nii Emergency Gate, kui ka Caliban oleks tahtnud lavale kõvasti tegutsemisruumi juurde saada.

Kreatori esinemise alguseks olin ma juba päris väsinud. Ikkagi juba 4 tundi valju muusikat, enamasti püsti seismist ning fotokaga võimlemist. Peaesineja oli jõudnud minu jaoks märkamatult oma neljanda looni, mõtlesin omi mõtteid, et polegi ühtegi üllatust õhtu jooksul olnud. Järgmisena kuulsin publikut skandeerimas “Kre-a-tor-Kre-a-tor!”

Ohohh, eriti uhke nipp- mehed pidavat laval olema 2 tunni kanti, aga pärast neljandat lugu lasevad ennast juba lavale tagasi kutsuda. Järgmisena märkasin, kuidas trummitehnik lidus tuhatnelja rokikohviku ühest otsast teise,käes trumminahk. Mehed olid nii karmilt kuuma andnud, et basstrummi nahk ei pidanud vastu. Selliseid asju ei juhtu just igapäev. Mõned minutid hingetõmbepausi ning täiskäigul edasi. Saali kaugemast paigast vaadetes kangestus minu slime ette Slayeri eelmise aasta kontsert. Kas on asi ainult minus või ongi laulja maneer väga sarnane Tom Arayaga. Õhtul kodus lugedes esimest kontsertijärgset postitust rada7-s selgus, et ma siiski ei olnud ainuke. Kreatorit nimetati suisa “Säästu-Slayeriks” Sellise väitega ma nõustuda ei taha- Slayeriga võrreldes oli Kreator oma publikuga vahetum ning siiram ning Slayer jättisminu arvates enda ja publiku vahele suurema distantsi. Umbes 5 tundi poolmaratoni jooksmist oli minu jaoks piir. Kreator jäi minust lavale müristama, aga usutavasti mitte kauaks, sest minu lahkumise hetkel esitasid nad kolmandat lisalugu.

Koju sõites tuli raadiost Metallica- The Unfogiven. See alguse käik vist siiski ei ole lihtsalt Am-C vaid veidi teistmoodi… vist. Peab otsima ja katsetama. Väsitav õhtu oli.

vaata ka galeriid: http://backsteidz.com/?p=66

Tänud: BEM Agency