Alustaks kohe Tapperi suunas kriitikanoolte loopimisega. Koht oli nii külm, et ilma kinnasteta õlleklaasi käes hoida osutus piinavaks. Mütsi kakkusin ka järjest sügavamale pähe. Õudne! Ja siis muidugi fakt, et EOSi (loe: Eesti otsib superstaari) sarja võitja esineb koos veel teiste nimekate tegelastega ja saalis on umbes 50 inimest. Kuidas see võimalik on? Seda üritust oleks nii lihtne ju müüa olnud! Ei, ma ei mõista.

Soojendaja oli ka. Kenekenekene Ma sain siis ka teada, et ta kunagi sellise üksusega nagu Depoo on seotud olnud. Väga põnev, viis punkti. Tema uus grupeering Mimicry on ka päris vahva. Just selles mõttes, et kui neid vaadata, on tunda seda lavalist fiilingut. Noored ei ole sinna kunstlikult pandud, vaid see ongi nende bänd ja koos tehakse mingit ühist asja. See asi muidugi pole päris minu teema. Kohe väga tahaks näha Kenet tegemas alternatiivi, mitte Eesti versiooni Black Eyed Peas’ist. Jääb loota, et tal mitu projekti käsil ja see, mis eile lavale aeti, mitte ta kõige südamelähedasem projekt pole. Eks näis.

Ja siis tuligi kauaoodatud Jana. Muideks, kui loogiline on teha plaadi esitlust ja plaate mitte müüa? Nojah, kontsert iseenesest oli vahva. Jana mustad nabani juuksepikendused isegi mõjusid pigem positiivselt kui et üleliigse mopina, mis on pea külge kinnitatud. Ja no see hääl…

Jana bänd on see uhke EOSi taustabänd. Väga võimsad muusikud kõik koos. Ja mittemingisugust bändi tunnet. Jah, nad teevad kvaliteetset muusikat, aga fiilingut pole üldse! Jana muudkui pingutab. Endiselt tohutult vinge hääl. Ja nii õudsad laulud! Kahju oli vaadata, kuidas nii andekas inimene nii veidratesse piiridesse on topitud, kus ta ise ka hästi ei saa aru, mida tegema peaks. Vähe sellest, et iga laul eri masti oli, ei tulnud ka tema hääle eripärad mitte üheskis neist välja. Pidu läks lahti alles siis, kui Jana kavereid hakkas tegema. Täiesti pekkis. Ropendada tahaks. Nii hea oli! Ja siis tuli Artur lavale. Superstaari Kartul, nagu mina teda hellitavalt kutsun. Ega ma temast kui lauljast pole midagi erilist arvanud. Kuid Janaga duetti lauldes (loe: koos laval esinedes, sest ta pigem räppis:) ) muutus mu arvamus temast päris kõvasti. Nad on ikka nii mõnus paar laval, Jana teeb raske laulmistöö ära ja Arturi kanda on publiku utsitamine ja show! Väga hästi täiendasid teineteist.

Kokkuvõttes, Jana plaati ma ilmselt endale ei osta. Küll aga ootan pikisilmi järgmist, mille loodetavasti keegi teine välja annab, kui me uhke eurolaulu tootjaskond.

Plaati haarates jääb esimesena silma märkus: Sobib lastele vanuses 3-6. Piltide järgi vahelehel võiks arvata, et tegemist on Looney Tunes’i saundträkiga Happy Tree Friends võtmes. Naelad, jänesed, veresooned… Keeran lehte ning saan osa millestki päris huvitavast. Siinkohal väike kokkuvõte loetust:

Kuule sina, Jeesus küsib sinusuguselt sündinud kaotajalt, kas sa võiksid hoida talle kohta põrgus. Palun anna mulle andeks, ma olen lihtsalt üks sohilaps. Põrgu pole enam kunagi see, kui mina sinna satun. Ma ei hooli millestki, tule ja ime mul lahti!

Väike räpane hoor, jalutad tänaval oma särava naeratusega üleni mustas ja paljastav. Su keha tekitab mus judinaid. Seda sa ju tahadki! Su ema sõimab sind hooraks, su isa sõimab sind hooraks. Sa tead täpselt, kes sa oled, võlts lits võltsi naeratusega. Tantsid alasti välkuvas valguses, su käes on tuhande mehe hinged. Näita meile oma Hollywoodi.

Kiired autod, limusiinid, kõik mida näen, paneb mind röökima. Shampanja ja kokaiin, super gruupid tasuta lava taga. Ma tahan sind näppida kui staar pärlendavas taevas. Ma tahan teada, kuidas kõik on kaotanud kontrolli. Ja miks kõik karjuvad minu nime. Kogu glämm juhtub Hollywoodis – punane vaip mu jalge all, ööklubid, tüdrukud, pornostaarid, kes kõik tulevad minu suunas…
Kas see on uni või fantaasia? .

Jälle üks võimalus surra, see tuuline tee, millel sõidan paneb mind nutma ja naerma. Ma ei tea kuhu minna. Preili alkohol on mu võtnud, võlunud mind oma toonidega. Siin ma olen tühjas ruumis, kasutatud ja segaduses. See valu ja need pisarad. Saan aru oma vigadest, piinlik, see ahvatlev viskipudel. Kunagi ma ehk lõpetan selle tapva elu. Ma ei tea kus ja kuidas, kuid ühel päeval olen ma sügaval maa all. Sünged mõtted triivivad mu ajus, surelikkus on mu kinnisidee.

Iga hommik ma ärkan röökides, ma tõstan oma rusika nii kõrgele kui saan, täna tuleb järjekordne võitlus, ma rockin teid kõiki, te olete selle välja teeninud.
Vahet pole, mida inimesed minust mõtlevad, veri mu soontes põleb tasuta, ma kaitsen ennast sinust, sa väikse emanikkuja, sa haised kui hulleid pask.

Siit edasi peab igaüks ise jätkama. Ilmselt kõige paremini sobib seda teha nädala pärast Tapperis. Vihjena võin öelda, et hoolimata sellest kokkuvõttest on tegu päris huvitava kollektiiviga. Arvestades nende lühikest ajalugu, siis käesolev irooniat täis album on saavutus omaette. Seega kindlasti tasub neid vaatama minna.

Scarlet Violet
23. juuli, Tapper

Scarlet Violet, kes on koos käinud vähem kui neli aastat ja ainult ühe eesmärgiga rokkida! Esimese demo said poisid valmis juba kaks kuud pärast sündi. Muidugi polnud see kvaliteedi poolest just märkimisväärne, kuid need kolm lugu andsid päris head aimu, millisesse suunda bänd liikus. Pärast seda on tüüpilised sammud bändi ajaloos, visatakse keegi välja, leitakse veel lahedamad semud, tehakse rängalt tööd ja lõpuks hakkab kõik vaikselt end ka ära tasuma. Möödunud aastal andis Scarlet Violet Sliptrick Recordsi alt välja uhke albumi “Animated Freaks” ja nüüd tehakse mehiseid plaane maailm sellega vallutada. Alustuseks Ameerika ja nüüd siis Euroopa. Päris huvitav album on, peaks mainima, aga sellest lähemal juba mõnel järgmisel korral.

Ei oskagi päris täpselt kirjeldada, mis bändiga tegu on. Peale vaadates on hunnik edevaid emopoisse end üles löönud ja käivad eputavad ringi. Mussi kuulates tundub, et kutid kibelevad elu eest rokkima ja annavad endast kõik, et vähekenegi silma paista. Peaks mainima, et see on neil hästi õnnestunud. Ma usun, et ka Eesti publikule lähevad nad hästi peale, eriti arvestades siinseid muusikalisi trende. Igal juhul soovitan neid suvel Tapperisse vaatama minna.

Aga kuulake ise, nende Myspace kodu asub siin,
andke oma hinnang ning kalendrisse kirjutage:

Scarlet Violet
Jul 23, 2009
TAPPER CLUB Tallin / ESTONIA

Dramamama on Eesti muusikapublikut tänaseks kostitanud juba kolme raadiohitiga: “On asju, milles eksida ei saa”, “Dark Days” ning stuudiokuum “Preacher” Vähese guugeldamise tulemusena leidsin, et “On asju…” osutub laulja Mikk Tammepõllu soolosingliks, aga olen kuulnud seda lugu lives ka Dramamama esituses. Kui kuulasin esimest korda bändi myspace’i lehelt nende uut singlit “Preacher” tekkisid otsekohe seosed muusikaajalooga: pool lugu seostub Velvet Revolveri albumiga “Contraband” ning teine pool Led Zeppeliniga. Kuna tean, et Mikule mõlemad väga südamelähedased on, näib selline kummardus ühelt poolt mõistetav, teisalt poolt üllatav, et see nii otseselt kõlab.

Lugu saab kuulata Dramamama myspace lehelt: http://www.myspace.com/dramamamamusic

Teine bänd,kelle juures veidi peatun on Revolver.  Üsnagi fenomenaalne nähtus praegusel hetkel minu jaoks. Nad on muusikaringkonnas tekitanud üksjagu furoori, kusjuures praeguse hetkeni ei ole nad teinud mitte midagi. OK, bändi kodulehel www.liverevolver.com olevast päevikust saab lugeda bändimeeste mõtisklusi teemadel, kui hästi too koosseis klapib omavahel ja kuidas sünnivad laulud, keegi jookseb verd, ning lubatakse livelt mehed laibakottides minema viia. Aga raisk! Ma kuulen seda juttu juba kolmandat korda. Ühes vestluses Kid ütles, et nad loodavad meid üllatada. Esimese hooga tuleb mulle pähe kaks varianti, kuidas muusika võiks mind üllatada: 1. kvaliteediga, 2. ootamatu stiiliga.  Kuna ma kvaliteediga üllatamisesse hästi ei usu, siis sügavalt loodan, et mehed teevad täisverelist punki või siis vähemalt kantrit. Sest kui uskuda senilekitatud teaserit, on minu hinges tugev kartus “yet anotherone…”

Revolveri myspaces rippuv “õrritaja” algab udusireeniga, mis tekkitab tunde, et kohe alustab Corey Taylor “..this is the year, where hope fails you…”

Dramamama: http://www.myspace.com/dramamamamusic

Revolver: http://www.myspace.com/revest

“Hei, kõik ! Tulge elage Eesti bändile kaasa!” kutsus Charm Bastard omi fänne. Inimesi oli vähe,  CB aga ei lasknud sellegi poolest latti alla ja tulistas niikuis jaksas. Poisse peab kiitma. Nad olla koos mänginud vaid mõned kuud ning see kontsert oli neil üldse neljas ülesastumine, sealjuures esimene täies koosseisus. Teadjamad mehed rääkisid, et veel eelmisel kontsertil oli trummarit asendanud laptop. Ma sellest muusikastiilist, mida nad viljelevad, ei tea küll mõhkugi, ning aru ei olnud võimalik saada ühestki sõnast, mida nad laulsid. Siiski, käigud olid kiired, karmid, mehed laval lusti ja tahtmist täis. Mida sa muusikuhuvilise hing veel oskad tahta. Lisaks mängisid poisid hästi. Lõpetuseks suutis trummar oma turmminaha puruks lüüa. Selleks, et mängida lisalugu, keerati trummil teinepool. See heli, mis nüüd kostis, ei olnud küll teabmis hea trummisound, aga rütmi sai lüüa küll ja lisalugu tuligi esitamisele. Lisapala lõpus lõi trummar ka selle teise naha puruks. Vat ei tea, kas oli mehel liiga palju tahtmist, või tegi ta siis midagi valesti. Ühe kontsertil viibinuga jäime uskuma pigem viimase variandi tõesust. Ma loodan, et CB ajab oma rida edasi ning kuulen nende kontsertitest ka tulevikus. Poisid, kui te juhtute seda lugema, siis jõudu teile. Tehke edasi rsk!

Seejärel oli aeg keerata ennast proge kanalile sest järgmisena astus üles The Human Abstract.  Nagu eelnevalt olin neid myspacest kuulanud, segunes nende muusikas core ja proge. Omi võimeid instrumenti valitseda dremonstreerisid mõlemad kitarristid, trummar, kui ka laulja. Bassimees jäi kuidagi varjupoole selles osas.  Laulja oli vähese kohale tulnud publiku kohta äärmiselt kena, kiitis kohaletulnuid ning palus bassimehele õlut välja teha, kuna tollel olla sünnipäev. Nagu Charm Bastard, ning etteruttavalt öeldes, ka The Chariot, esitas ka The Human Abstract väga lühikese seti. Ma küll kella ei vaadanud, aga liiga palju üle poole tunni ei esinenud vist ükski.

Kui Alustas The Chariot, jäin ma esimese hooga jahmunult vaatama, et mis nüüd siis juhtus. Muusikud jooksid ringiratast, edasi-tagasi, karglesid. Ei, no tore ju ise-enesest. Sellist esinejat, kes liigub laval ringi on ikka huvitavam pildistada, kui sellist kes ainult ühel kohal püsib. Mulle tundub, et kolmest külalisbändist oli just The Chariot kõige  puhtaverelisem core. Sõnadest aru ei saanud, muusika oli vali. Mis puudutab eelnimetatud laval karglemist, siis teatud aja möödudes panin tähele, et nad kõik on endale suht stamp trajektoorid valinud.  Ei olnud tegemist emotsioonist kantud ringi jooksmisega, vaid pigem aja jooksul välja kujunenud rajad. Selgelt oli näha ka see, et poisid teevd muusikat lõbupärast ja funiga mida tõstsid esile lugude vahepeal mängitud sämplid lastelauludest, mis tõenäoliselt pärinevad eelmisest sajandist.

Baarijärjekorras sain jutupeale Protest The Hero kidramehega. Küsisin, et mis tuuled Kanda muusikas puhuvad. Kes on tulnud Kanadast? Bryan Adams, Celine Dion, Barbara Streisand, Nickleback. Kui vaadata seda rivi, siis ehk on just Protest see parim, mida on Kanadal pakkuda.  Sel õhtul ülesantunutest omas just peaesineja kõige laiemat muusikastiilide valikut.  Põhirõhk oli core, aga mitte vähem tähtis osa on meeste muusikas ka tehnilise filigraansuseni lihvitud proge.  Kiired soolokäigud, mida mängiti nii ühekaupa, kui ka kahel kitarril parallelselt. Selles bändi sekkus soleerimisse aktiivselt ka bassimees. Laulude tempo vaheldus, jõudes loo lõpuks tihti välja hoopis kuhugi mujale, kui sinna, kust alustati.  Mingil hetkel tabasin ennast imestamast, et mis asi see on, mis mulle nendes nii tuttav on…. ? Emo! Minu treenimata kõrvad ja silmad tajusid lavalt just selle halvamaigulise täheühendi sugemeid. Aga absoluutselt mitte halvas mõttes. Kõik oli paigas.  Lugude vahepeale amastas laulja, Rody Walker, publikule lookesi vesta ja niisama muhedat juttu ajada. Rääkis, et ta on väga elevil, et tuur läbi saab, sest saab koju minna. Te ju teate, miks ma sellest nii elevil olen. mhmhh gonna fuck my girlfriend, rääkis ta ja näitas rahvale, kuidas ta seda teeb. Lisaks olid nad kõik väga elevil, et varsti uus Star Treki film välja tuleb, mille nägemiseks lubasid nad oma kontsertilt jalga lasta. Oma muheda olemise, musikaalsete oskustega ning ka veidi välimuse poolest meenutas Rody mulle ehk veidi isegi Corey Taylorit.

Mul on väga kahju, et sellise tasemega kontsert niivõrd vähe publikut kohale meelitanud oli. Inimesi võis ehk tipphetkel olla 100-150? Pigem arvan, et isegi pakun üle. Neist iga bänd oleks väärinud täismaja.  Vähene arv aga ei takistanud ühtegi bändi andmast üht parimat kontserti, kus ma sel aastal käinud olen.  Peaesineja laulja, Rody lubas varsti jälle siia esinema tulla, aga tal oli palve, et järgmine kord, võtaksid need, kes täna kohal olid, ka oma sõbrad kaasa.  Kitarrist Tim Miller ütes pärast kontserti, et rahvast oli küll vähe, aga neil oli lõbus.

Protest the Hero Tapperis

27.märtsil astuvad Tallinnas, klubis Tapper üles metalcore maailma tippu kuuluvad Protest The Here (CAN)  The Chariot (USA), The Human Abstract (USA). Sini-must-valget lippu hoiab kõrgel Charm Bastard, kes flirtivat eksperimentaalse grind-deth radadel.

Mulle tundub, et kui küsitaks, mis muusikat reede õhtul Tapperis kuulda saab,  siis “metalcore” oleks vast tõesti täpseim vaste, kui piirduda ühe sõnaga. Kuulates nimetatud bände nende myspace lehekülgedelt, saab kiiresti selgeks, et vaid “core” on nende bändide iseloomustamiseks selgelt vähe.

Nende bändide muusika hõlmab endas lisaks ka selgeid jooni progest, trashist, hardcorest.  The Human Abstracti kuulates meenus kiiresti Bullet for My Valentine, kes mulle tegelikult väga meeldib, kohati aga näib, et on siinmail veidi alahinnatud.

Vaadates Charm Bastardi lehel olevaid videosid nende proovidest, meenus mulle mõne aasta tagune Mushy kontsert Paides, kus minu jaoks täiesti võõras bänd niivõrd vapustava kontserti andis. Eks sellest tulenevalt on ka minu ootused Charm Bastardi jaoks veidi kõrgendatud.

Usun, et Tapperist saab vääriline alternatiiv Tallinn Musicweek raames toimvale kodumaise muusika paraadile. Energialaks tõotab tulla võimas ning kõrvatropid tasuks ehk kah kaasa võtta.

Protest The Hero Myspace

The Chariot Myspace

The Human Abstract Myspace

Charm Bastard

Forgotten Sunrise lõi kohe kiiresti tempo üles. Laulja seisis vaevu paigal ning püüdis oma olemusega ka publikut kaasa haarata.  Kahjuks esimese esinejana tal see liiga hästi ei õnnestunud, aga neid selles süüdistada ei saa. Pärast esimest FS-i lugu keegi tarkpea küsis kõva häälega “Mis bänd see on?” Neile meessoost kuulajatele, kellele FS’i muusika väga korda ei leidnud, jagus siiski lavalt vaatamist, kauni klahvpillimängija näol, küllaga.  Lisaks üks erinevus Forgotten Sunrise ja keskmise bändi vahel: FS-i ridades ei olnud ei bassimeest ega trummarit..

Minu jaoks õhtu parim esitus oli Mortiis. Kui ennist youtubist vaatasin grimmeeritud aga malbehäälset poplauljat siis Tapperi kontsertil oli see mees kuskil õlut joomas ning esines keegi teine. Juuksed lendasid, attitjuudi oli koormaga ning publik loobiti veega märjaks. Järjest rohkem hakkas mulle tunduma, et see ongi ju selline muusika, mis mängib actionfilmides, näiteks Matrix, XXX vms,  kujutatavates ööklubides. Erinevuseks on see, et tavaliselt on need filmi-ööklubid ilmatusuured ning täis poolpaljaid naisi. Kuigi Tapperit külastanute riietus oli ehk kohati veidi napp, jäi poolalastusest palju puudu. Aga see polnudki kõige olulisem. Enne kontserti lugesin Madu poolt kirjutatud nupukest Metroos, et Mortiisi armumiseks oli temal vaja vihmasadu, telki ning järvekallast. Ma arvan, et minul on just vaja tema livet. Kõrvuni ma veel ei ole, aga plaati läheks ostma küll. Ka  Mortiisi koosseisu ei kuulunud basskitarri.

Õhtu peaesinejaks oli nimetatud Apoptygma Berzerk, kes varasemalt on Rabarocki lavalaudu tallanud. Kuigi Tapperis neid kaema tulnud publik ei olnud kõige arvukam, siis esinesid nad, kui suurele staadionile.  “Are you with me??!!” hüüti lavalt korduvalt. Publik oli nendega. Bänd tegi ka veidi tsirkust, kui ühel hetkel trummar kitarri võttis ning trumme hakkas hoopis nende lavatehnik mängima. Ühest asjast ma aru ei saanud: nimelt oli trummar vasakukäeline, mängis tagurpidi Les Pauli. Arusaamatust tekitab minus see, et kuna mees mängis ainult alumistel keeltel tõusis minus küsimus, et kas tal ikka oli enda jaoks eraldi pill või mängis teise mehe pilliga nii, et keeled oli tema ees tagurpidi- kõige peenem keel kõige üleval. Ma küll veidi kahtlen selle variandi tõesuses aga kui see nii oleks, oleks ikka päris cool trummar neil :p Põhiseti lõpuloo tundsin isegi mina ära: Shine on. Kõik-see-mees laulis kaasa “Shi. Shi-shi-shi shine on…” Ka Mop :p  Seejärel läks bänd lavalt minema ning osa publikut lahkus. Helipuldi juures olnud sõber teadis rääkida, et setlisti järgi pidavat 3+2 lisalugu veel tulema. Noh, ehk mängivad ka Kambodia siiski ära. Lisalugude seti mängis bänd juba palju hõredama publiku ees, kui ennist. 3-s lugu sai läbi, bänd tänas,  lahkus, tuled pandi põlema ning plaadimuusika hakkas mängima. Kambodiat ei mängitudki. Ahjaa…. ka AB ridadesse ei kuulunud bassimeest.

Vaata ka galeriid!