Orochi on võrsunud Jaapani mütoloogia saladuslikumast pahupoolest! Ja lugu selle taga on järgmine:

\”Elanud kord draakon nimega Yamata no Orochi, kelle silmad olid veripunased, kellel päid oli tükki kaheksa ja kelle kaheksa saba olid pikad kui kaheksa mäeorgu. Igal aastal nõudis see koletis endale ohvri noore külaneitsi näol. Kuulnud sellest kohutavast kuriteost asus samurai Susanoo Orochiga võitlusse ning raius ta kaheksa pead otsast. Kangelase hing sai surematuks ning ta vägi anti neljale noorele samuraile, kes valitsevad Tõusva Päikese Maad aastast 16.\”

Liikmed:

Ushi-Waka – kuristiku hüüde vägi

Yuki-Mura – liblika puudutusega valude leevendaja

Mitsu-Hide – öö unetu vari

Genji-Hotaru – piksevälgatuse poeg

Olulist infot seoses tänase OROCHI (jap) kontserdiga:

- uksed avatakse kell 19:30, bänd alustab juba 20:00!

- bänd mängib täispika kava pikkusega 2 tundi

- esinemisele järgneb autogrammisessioon

- viimased eelmüügi piletid on saadaval veel tööpäeva lõpuni Hilpharaka poes Tallinnas Rataskaevu tänaval!

- kuni kella 17ni jätkub eelmüük ka Piletilevis:

http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/rock_ja_pop/?concert=80889

http://www.youtube.com/watch?v=q0zLluxN8zc&feature=mfu_in_order&list=UL

Enne Heraldi esinemist peatuks lühidalt teisel nähtud esinejal, Highmachine’l. Esimesest loost tundus bänd kuidagi rabe. Süü võis olla ka vähesel esinemiskogemusel, et vokaal ja pillid võrdsed ei olnud. Siis käis aga plõks: sama lugu pööras 90 kraadi ja hakkas hoopis teises suunas ajama. Oot-oot. Need mehed on progemehed või? Olles aus, siis siinkohal ei mõtle ma proget, nagu seda viljelevad Dream Theatre, Opeth või Toomas Vanem. Pigem tundub, et nende poiste plaadimasinasse eksib kahtlaselt tihti Tool’i plaat. Mulle Tool väga meeldib.  Siiski, vähemalt esmatutvuse põhjal ma Highmachine’i plaati ootama ei asu vaid annaks pigem aega atra seada ja kosuda, elada ja (elu) kogemusi hankida.  Kui plaat kunagi tulema peab,  siis ta ka tuleb ja usutavasti on see siis kuulamist väärt.

Minu kontserdieelsed teadmised Heraldist olid minimaalsed aga kuulnud neist olin. Kuna promo oli paljulubav, siis olin põnevil. Rõõmus oli minu meel, kui kõige esimest laulu olin varem korduvalt raadiost kuulnud.  Kontserdi headuses ma pettuma ei pidanud, kuna ka Heraldi esinemisest õhkas professionaalset meelelahutust. Hästi tehtud noh. Samas mitte midagi uut. Ei pea olema eriline muuskiateadja, et ära tunda Uda Dirkscneider’i ja Iron Maideni mõjutusi. Heraldi laulja Sven on silmnähtavalt saanud palju mõjutusi just Bruce Dickinson’ilt .Seda nii vokaali kui ka lavalise oleku poolelt. Ma pole tihti kuulnud lauljaid, kes oma häält nii hästi valdaksid, kui Sven seda tegi. Mõjutuis Iron Maidenilt näitab ka fakt, et ka Herald on endale välja mõelnud kolli, kellele ka nimi on antud- Metaltron.

Kokkuvõtvalt: väga hästi tehtud vanakooli heavy-metal. Mitte küll päris minu tassike, aga see on vaid minu maitse. Eestis on kindlasti väga arvukalt neid inimesi, kellele selline muusika on esimene ja igapäevane valik. Neile on Heraldi uus plaat “Gaia” kindlasti väga magus suutäis. Nüüd tuleb nad vaid üles leida. Ma olen täiesti veendunud, et Herald, eesotsas laulja, Sveniga, suudavad enda pihku haarata publiku, kelle suurus on mitu (kümmend?) tuhat.

[View with PicLens]

 

Alustaks kohe Tapperi suunas kriitikanoolte loopimisega. Koht oli nii külm, et ilma kinnasteta õlleklaasi käes hoida osutus piinavaks. Mütsi kakkusin ka järjest sügavamale pähe. Õudne! Ja siis muidugi fakt, et EOSi (loe: Eesti otsib superstaari) sarja võitja esineb koos veel teiste nimekate tegelastega ja saalis on umbes 50 inimest. Kuidas see võimalik on? Seda üritust oleks nii lihtne ju müüa olnud! Ei, ma ei mõista.

Soojendaja oli ka. Kenekenekene Ma sain siis ka teada, et ta kunagi sellise üksusega nagu Depoo on seotud olnud. Väga põnev, viis punkti. Tema uus grupeering Mimicry on ka päris vahva. Just selles mõttes, et kui neid vaadata, on tunda seda lavalist fiilingut. Noored ei ole sinna kunstlikult pandud, vaid see ongi nende bänd ja koos tehakse mingit ühist asja. See asi muidugi pole päris minu teema. Kohe väga tahaks näha Kenet tegemas alternatiivi, mitte Eesti versiooni Black Eyed Peas’ist. Jääb loota, et tal mitu projekti käsil ja see, mis eile lavale aeti, mitte ta kõige südamelähedasem projekt pole. Eks näis.

Ja siis tuligi kauaoodatud Jana. Muideks, kui loogiline on teha plaadi esitlust ja plaate mitte müüa? Nojah, kontsert iseenesest oli vahva. Jana mustad nabani juuksepikendused isegi mõjusid pigem positiivselt kui et üleliigse mopina, mis on pea külge kinnitatud. Ja no see hääl…

Jana bänd on see uhke EOSi taustabänd. Väga võimsad muusikud kõik koos. Ja mittemingisugust bändi tunnet. Jah, nad teevad kvaliteetset muusikat, aga fiilingut pole üldse! Jana muudkui pingutab. Endiselt tohutult vinge hääl. Ja nii õudsad laulud! Kahju oli vaadata, kuidas nii andekas inimene nii veidratesse piiridesse on topitud, kus ta ise ka hästi ei saa aru, mida tegema peaks. Vähe sellest, et iga laul eri masti oli, ei tulnud ka tema hääle eripärad mitte üheskis neist välja. Pidu läks lahti alles siis, kui Jana kavereid hakkas tegema. Täiesti pekkis. Ropendada tahaks. Nii hea oli! Ja siis tuli Artur lavale. Superstaari Kartul, nagu mina teda hellitavalt kutsun. Ega ma temast kui lauljast pole midagi erilist arvanud. Kuid Janaga duetti lauldes (loe: koos laval esinedes, sest ta pigem räppis:) ) muutus mu arvamus temast päris kõvasti. Nad on ikka nii mõnus paar laval, Jana teeb raske laulmistöö ära ja Arturi kanda on publiku utsitamine ja show! Väga hästi täiendasid teineteist.

Kokkuvõttes, Jana plaati ma ilmselt endale ei osta. Küll aga ootan pikisilmi järgmist, mille loodetavasti keegi teine välja annab, kui me uhke eurolaulu tootjaskond.

Plaati haarates jääb esimesena silma märkus: Sobib lastele vanuses 3-6. Piltide järgi vahelehel võiks arvata, et tegemist on Looney Tunes’i saundträkiga Happy Tree Friends võtmes. Naelad, jänesed, veresooned… Keeran lehte ning saan osa millestki päris huvitavast. Siinkohal väike kokkuvõte loetust:

Kuule sina, Jeesus küsib sinusuguselt sündinud kaotajalt, kas sa võiksid hoida talle kohta põrgus. Palun anna mulle andeks, ma olen lihtsalt üks sohilaps. Põrgu pole enam kunagi see, kui mina sinna satun. Ma ei hooli millestki, tule ja ime mul lahti!

Väike räpane hoor, jalutad tänaval oma särava naeratusega üleni mustas ja paljastav. Su keha tekitab mus judinaid. Seda sa ju tahadki! Su ema sõimab sind hooraks, su isa sõimab sind hooraks. Sa tead täpselt, kes sa oled, võlts lits võltsi naeratusega. Tantsid alasti välkuvas valguses, su käes on tuhande mehe hinged. Näita meile oma Hollywoodi.

Kiired autod, limusiinid, kõik mida näen, paneb mind röökima. Shampanja ja kokaiin, super gruupid tasuta lava taga. Ma tahan sind näppida kui staar pärlendavas taevas. Ma tahan teada, kuidas kõik on kaotanud kontrolli. Ja miks kõik karjuvad minu nime. Kogu glämm juhtub Hollywoodis – punane vaip mu jalge all, ööklubid, tüdrukud, pornostaarid, kes kõik tulevad minu suunas…
Kas see on uni või fantaasia? .

Jälle üks võimalus surra, see tuuline tee, millel sõidan paneb mind nutma ja naerma. Ma ei tea kuhu minna. Preili alkohol on mu võtnud, võlunud mind oma toonidega. Siin ma olen tühjas ruumis, kasutatud ja segaduses. See valu ja need pisarad. Saan aru oma vigadest, piinlik, see ahvatlev viskipudel. Kunagi ma ehk lõpetan selle tapva elu. Ma ei tea kus ja kuidas, kuid ühel päeval olen ma sügaval maa all. Sünged mõtted triivivad mu ajus, surelikkus on mu kinnisidee.

Iga hommik ma ärkan röökides, ma tõstan oma rusika nii kõrgele kui saan, täna tuleb järjekordne võitlus, ma rockin teid kõiki, te olete selle välja teeninud.
Vahet pole, mida inimesed minust mõtlevad, veri mu soontes põleb tasuta, ma kaitsen ennast sinust, sa väikse emanikkuja, sa haised kui hulleid pask.

Siit edasi peab igaüks ise jätkama. Ilmselt kõige paremini sobib seda teha nädala pärast Tapperis. Vihjena võin öelda, et hoolimata sellest kokkuvõttest on tegu päris huvitava kollektiiviga. Arvestades nende lühikest ajalugu, siis käesolev irooniat täis album on saavutus omaette. Seega kindlasti tasub neid vaatama minna.

Scarlet Violet
23. juuli, Tapper