Kaheksakümnendate Inglise gooti-rokkarid The Sisters of Mercy võtsid lõpuks vaevaks 28. märtsil ka Tallinnat külastada. Iseenesest pole siin midagi imestusväärset, eks see Eesti juba üks rocki-dinosauruste tantsulava ole. Ja mida muud see TSOM ole, kui üks väljasuremisohus dinosaurus. Kusjuures siinkohal ei räägi ma üldse fännide vanusest, vaid bändist endast.

Kontsert polnud veel alanudki, kui kõik juba oli ülimalt paljutöotav. Uksel suruti igale fotograafile kätte leping, mis ilmtingimata tuli allkirjastada. Ei tohi ju lubada, et kellelegi autoriõigus alles jääks! Muidugi võeti sellega ka kohustus kõik pildid disketil(!) kuhugi New Yorki 14ndale korrusele saata. Raudselt saan ma nüüd kohtukutse selle pärast, et need üksikud väljatulnud pildid nendega kooskõlastamata avaldan. Kuid eks see ole juba järgmine lugu.

Rock Cafe lava oli võimas, taga seinas palju värvilisi prožektoreid ja tossumasinad, mis vahet pidamata tööd tegid. Ei tea, kas nad üritasid sellega meeleolu luua või oli eesmärk lihtsalt enese ümber salapära luua? Läbi tossu pole ju võimalik tuvastada, kes kui palju pille mängib ja mida üldse mängitakse. Üks on küll kindel, laulja Andrew Eldritch oli küll päris. Ega muidu poleks helitausta pidanud nii vaikseks kruttima, et vokaali ka kuulda oleks. Tüübi hääl lihtsalt on kaotanud oma endise sära. Kahjuks pole kontsert eriline elamus, kui sa 5 meetrit lavast saad rahulikult kaaslasega juttu puhuda ja bändi nautimiseks kõrvu pead kikitama. Õnneks aga paljud minu arvamust ei jaganud ja ahmisid endasse ürituse igat sekundit. Lavale maha jäänud playlisti järgi mängiti ette järgmised lood:

Crash and Burn
Ribbons
Train/Det
Alice
Flood I
Floorshow
Anaconda
Marian
Susanne
Arms
Dominion
Summer
F+L+A
Corrosion
Flood II
–
Something Fast
Vision Thing
–
Lucretia
Top Nite Out
Temple

Helimehe kõrval plaadimasinal tiksus kell, mis luges möödunud sekundeid. Esimene sats kestis ei sekunditki rohkem kui üks tund. Pärast seda tuli kolmeminutiline paus, mil anti sõna fännidele. Kaks lisalgu ja 1:10:00 jäjekordne kolm minutit, pärast mida viimased hitid. Kokku kestis kontsert täpselt 1:26:00. Tegelikult on ju loogiline, et elektroonilise muusika puhul kõik on täpselt välja kalkuleeritud, kuid hetkel teeb mulle kõige suuremat nalja see pauside täpsus. Kes neile seal lava taga punase lipukesega lehvitas ja sekundeid järgmise looni luges?

Sistersid olid laval head, kuid see on ka kõik, mida öelda. “Suurepärasuse” faktor on neil kuhugi kaduma läinud. Eeldades muidugi, et see neil olemas on olnud, näiteks päevil, mil nad kuulsaks said. Kuid käituvad tüübid ikka nagu superstaarid. Pärast kontserti jäi neli fänni kaasavõetud vinüülidega bändi ootama, et autogramme küsida. Kaks tundi hiljem litsusid turvamehed järsku need üksikud fännid vastu seina ja Andrew Eldritch jooksis pisikese jässaka manageri varjus kiiresti läbi saali avatud uste poole. Kas tõesti on TSOM juba sellise taseme bänd, kellel pole enam fänne vaja? Lihtalt uskumatu. Selline ta siis oli, The Sisters of Mercy.