Ma suhtusin sellesse plaati tohutu eelarvamusega, samal ajal fännates Slashi&Co uut bändi Velvet Revolver. Kui kuulsin, et Koit Raudsepp nimetas Chinese Democracy plaadi üheks eelmise aasta parimaks albumiks, ei mõlnud ma mitte, et “äkki see plaat ongi hea” vaid “hea mees on see Raudsepp ikka, et sihukest plaati fännab”

Nüüd lõpuks võtsin julguse kokku ja kuulasin plaadi paar korda läbi. Minu jaoks tegi positiivse üllatuse Axl, kelle hääl on endiselt heas vormis ja terav. Seda muidugi stuudiseinte vahel, pärast kes-teab-mitmendat-duublit. Mehe tegelikke võimeid tahaks näha kontsertil. Lauludest üldiselt jäid positiivselt kõlama need, mida juba niigi on raadiotes mängitud: nimilugu Chinese Democracy ja Better.  Plaadi sisemusest tuleb välja ka tagasivaatavaid ning veidi melanhoolsed vana mehe meenutused möödunud aegadest.Plaati kuulates tekkib tahtmatult võrdlusmoment Velvet Revolveriga. Axlil, kes on Slashi ja tema kaaslastega aastaid avalikult vägikaigast vedanud, on ju vaja tõestada, et tegelikult on tema parem osa gunneritest. Sel ajal, kui Axl Rose kõnealust plaati ette valmistas, on Slash andnud välja Velvet Revolveriga 2 plaati ning lisaks Slash’s Snakepit nime all veel 2 plaati. Järelikult oli Axlil vaja näidata, et ta suudab selle ma-ei-tea mitme aasta jooksul kirjutada kokku ühe plaadi, mis on parem, kui kõik need 4 plaati, mis Slash on välja andnud. Olen kuulanud vaid VR-i mõlemat plaati, ning praegusel hetkel arvan, et Guns’n'Roses’i Chinese Democracy plaat on enam-vähem samal pulgal VR-i Libertad albumiga. Aga Libertad on minu arvates senisest VR’i loomingust see kehvem osa.

Gunnerite Chinese Democracy on ilma kahtluseta kirjutatud rokkmuusika ajaloo annaalidesse suurte tähtedega ning on olnud üks enim oodatud plaate. Seda aga puhtalt selle pärast, et tegu on Guns’n Roses’i uue plaadiga. Sisu poolest on ta veits lahja. Ei, see ei ole halb plaat, aga kaua tehtud oleks võinud ikkagi kaunikene olla.

Special thnx Marttile.

Slash

Velvet Revolver on välja lasknud 2 uut demo, millel laulab uus solistikandidaat Gord Prior. Lugude nimed on ‘Clappy’ ja ‘Motha Fucka’

Mõlema laulu puhul  on tunda sama joont, mida hoiti viimasel albumil Libertad. Kuna see plaat täitis eelmisel aastal üht minu eluperioodi, siis on ühelt poolt viivad need lood mind tagasi nendesse hetkedesse, kui vurasin autoga mööda Kesk-Euroopat. Teisalt on veidi kahju, kuna vähemalt see laulja jätkab äärmiselt lähedast rida Scott Weilandi stiilile. Tahaks midagi uut. Võib-olla midagi lädasemat esimesele plaadile? Kuulates Gordon Priori senist bändi Blu Bone, on selgelt aru saada, et mõlema bändi loomingus on sarnaseid jooni. Blu Bone ehk veidi sügavam, VR veidi camp. Igaljuhul mulle tundub, et selles poisis on küll peidus rohkem,kui nende kahe demo põhjal arvata võiks, aga kahjuks vist mitte liiga palju rohkem. Ma loodan, et VR suudab leida kedagi paremat.

Blu Bone bändi kohta saate lugeda/kuulata siit